Väike vihmasadu

Kolmapäev algas tavapärasest varem. Kui muidu on broneeritud alles päeva teine pool, siis nüüd aeti kogu trupp kümne ajal festivali puhuks ehitatud monumendi avamisele. Lint sai läbi lõigatud palava päikese all ning Elina ja Kaarel võtsid pidulikult vastu nänni, mida truppidele jagati. Pärast lindi lõikamist avati ka väljakutaoline purskkaev, kuhu kutsuti ennast palaval päeval jahutama. Pidulikud toimetused tehtud, anti igale trupile kätte labidas ja suundusime monumendi taha puid istutama. Iga rühm ajas kuiva mehhiko mulda kaheksa puud, lootuses et vähemalt üks ellu jääb.

Pärast pidusündmusi suundusid osad grupid spordipäevale, kuid meie ja paljud teised rühmad siirdusid tagasi hotelli, et süüa ja valmistuda päeva esinemisteks. Seekord suundusime kohalikku teatrisse, mille saal ja lava meenutasid suuruselt Salme lava, ent ühe väikese mööndusega. Nimelt oli teatrilava viieprotsendilise nurga all publiku poole, vastupidiselt eelmise päeva esinemisele, kus lava oli umbes sama nurga all kaldus publikust eemale. Kontsert oli edukas ja Panama osa oli ka visuaalselt efektne. Pärast kontserdi lõppu suundusime bussi poole tavapärase tempoga, ehk umbes 5 pilti mehhiklastega 100 meetri peale. Minut enne bussi saabumist hakkas sadama, kuid õnneks jäid tantsijad ja pillimehed kõik kuivaks.

Bussi aknast avaldus vaatepilt sarnane Tallinna tänavatega rohke vihma ajal. Zacatecase mägisel maastikul voolas isegi vähene vihmavesi sarnaselt kärestikuga. Hotelli jõudes oli suurem hoovihm juba möödas, aga see ei takistanud julgematel välja jahutama ja niisutama minemist. Tuppa jõudes läks asi põnevamaks.

Toa ukse lahti tehes vaatas meile otsa bassein. Kanalisatsiooni ja sadevee ühise süsteemi rikke tõttu hakkas dušši äravoolust vett tagasi jooksma, mistõttu meie ja kõrvaltuba ujutasid üle. Puhtaks ei jäänud ka retseptsioon mille laest siis arvatavasti vett hakkas tilkuma (retseptsioon on praegu remondis). Andsime siis Toomasele ülesande meile uus tuba kaubelda, millega ta suurepäraselt hakkama sai. Ka Aasade ning Ruta ja Priidu tuba pidi ümber kolima. Uue toa saime hotelli tagapool vaatega suurepärasele aiale, mida hooldatakse vast rohkem kui ameeriklased oma esiaeda. Päev oli korda läinud.

Ott ja Mel

Muuseum ja Pinos

02. augusti hommik algas leigarile võimalusega välja puhata varahommikul lõppenud kontsertreisist. Hommikune vabadus viis leigarid-leesikad linna kaubandusse, veelkord Zacatecase hõbedamäe otsa ja ka kunstisaali. Muuseumis, mida külastasime, on kuulsa mehhiko kunstniku ja skulptori Pedro Coronel kogu. Coronel oli 20. sajandi mehhiko kuulus abstraktsionist.

Coroneli haud

Muuseum asub algselt 17. sajandil rajatud jesuiitide koolis, aga enne muuseumi oli see kasutuses vanglana. Majja sisenedes avaneb leigari ees pikk ruum, mis on maast laeni täis raamatuid. Silma jääb riiulitäied vanu ja väärikaid köited Vergiliust, Mehhiko ajalugu, seaduseraamatuid. Nagu korralikus majas ikka, on ka siin sisehoove, ühes neist Coroneli enda loodud skulptuurid.

Coroneli maal muuseumi hallis

Galeriis on näha erinevas tehnikas teoseid Coroneli inspireerinud meistritelt Picassolt, Goyat, Chagallilt ning Joan Miró ning Kandinsky teosed.

Muuseumi külastuse teeb huvitavaks sisehoovi ümbritsevas koridoris valjapandud 20. sajandi kunstnike tööd ning koridorist avanevates tubadesse, kus valjapanekud viivad uudistaja ajas tagasi Aafrika, India, Egiptuse, Hiina ja Jaapani radadele. Coronel kogus oma eluajal nende kultuuride graafikat ning käsitööd. Väike, aga väga rikkaliku koguga muuseum on just paras paaritunnine külastamine festivali melu keskel.

Peale lõunat sõitsime taas järjekordsesse maakonnalinna esinema, seekord linnakesse nimega Pinos, mis mingi info kohaselt on kõrgeim asula Zacatecases, pärast siiski selgub, et mõlemad linnad asuvad ühel kõrgusel merepinnast. Sõit Pinosesse kulgeb tavapärase politsei eskordi saatel, kohapeal toimuv erineb eelnevast õhtust selle poolest, et meil ei lubata linna keskväljakult lahkuda ning kohaga tutvumine piirdubki kirikute ning väljakuäärsete kohvikute väisamisega. Muideks, osade leesikate sõnul oli Pinose burks seni Mehhiko parim - tõsi ta oli. Politsei on end keskväljaku nurkadesse ära paigutanud ning meil on turvaline olla, kas ka reaalne oht kuskilt paistab, jääb seekord õnneks avastamata.

Esineme juba traditsiooniliselt esimesena, tantsime korraliku kaldega tantsuplatsil ning meil on tegemist, et ikka tantsu algses joonises püsida. Esinemine oli siiski meeleolukas, publikunumbrid on kõigi lemmik.

Õhtu lõpetab Panama. Leigar-leesikas on kuum kaup ja meiega soovitakse pilti teha olenemata sellest, kas meil on rahvariided seljas või mitte. Enne kojusõitu kostitatakse meid seekord tervisliku ja väga toitva õhtusöögiga. Zacatecasesse jõuame seegi kord varajasel öötunnil.

Priit ja Ruta

Esimene august

Meie hommikupoolikud on enamasti sisustatud jalutuskäikudega Zacatecase kesklinna. Nende retkede tuntavaim osa on mäkketõus tagasiteel, mille ekvivalendiks võiks olla 2-3 kordne tõus Munamäele, kuid emotsionaalselt pakuvad nad kordades küllastavamaid elamusi. Kui nüüd nö pildi sisse minna, siis alustaks nähtavast - tänavad pole Zacatecase kesklinnas valdavalt asfalteeritud, vaid sillutatud ruudukujuliste umbes ruutjala suuruste kiviplaatidega. Kõnniteed on mäekallaku ja rohkete parkimispesade ja ukseorvade tõttu nii mitmetasandilised, et eelistame kõndida sõiduteel. Ka kohalikud jalamehed ei pea seda suureks patuks ja jalutavad, vähemalt esmapilgul, kus juhtub. Jalgratturit olen kohanud ühte, lisaks renditi ühes pargis jalgrattaid atraktsioonina. Jalgrattasõit pole siinkandis pop ja mägedele vaatamata pole ma kuulnud ka kohalikust Girost või Vueltast. On otsustatud kohaneda teistmoodi ja seda peamiselt kastiga jeepides ringi sõites - mäest alla loomulikult tühikäigul, mis teeb nende lähenemise mõneti ootamatuks. Mäkke tormav autobuss muidugi märkamatuks ei jää ja nii on ka tervislikum. Autode seisukorda vaadates tundub, et kui siin mingi ülevaatuse kohustus esineb, siis kontrollitaksegi seal ilmselt vaid pidureid.
Kuid edasi - pilku tõstes tabab silm muidugi taevast varjutavad juhtmerägastikud, millede keerukus ja juhuslikus viib mõttele, et elektrikuamet on siinmaal päritav ja ametisaladused, kuhu miski juhe viib, kiivalt hoitud. Eriline on elektriasjanduses ka see, et seal, kus meiekandis asub ukse kõrval tavaliselt kellanupp, ilutseb siin kena kaitsekupli all elektriarvesti. On ta kaugloetav või mitte, sõltub puhtalt vaataja silmanägemisest.
Märkamata ei jää ka valgusreklaamide ja muude reklaamikastide puudumine. Kõik teavitused ja ärinimed on seintele kenasti pintsliga maalitud ja kehvemate ärikohtade väljaselgitamiseks pole ka võõral vaja rohkem ärivaistu, kui jälgida, mitu maalingut taustalt läbi kumab. Küsimus, miks pintslitöö ja mitte pilkupüüdvad valgusreklaamid, saab vastuse pimeduse laskudes linnale. Zacatecas on juba aastaid UNESCO maailmapärandi kaitse all ja üheks siinseks vaatamisväärsuseks on kujundatud linna valgustatus. Mõned aastad tagasi on ekspertide ja arhitektide abil pandud paika tuhandeid led- valgusteid (nii tänavasillutisse uputatuna kui fassaadidel) hõlmav valgusvärk, mis muudab linna pimeduses lausa muinasjutuliseks. Võib lausa väita, et öine Zacatecas on vaat et kaunim kui päevane. Loomulikult pole sellise efekti saavutamisks mõeldav mingite reklaami kandavate lisavalgustite olemasolu. Tõeliselt tubli ja kindlameelne asjade korraldus, tulemuseks väga kaunis ja efektne vaatepilt!
Tänavakohvikuid leida on keeruline, sest enamasti on nad peidetud sisehoovidesse ja pole vist siinkandis ka väga populaarsed. Poodidest, suveniiridest ja hindadest ma siinkohal pikemalt ei kirjuta, ehk mõnes hilisemas postituses. Zacatecas on kindlasti Tallinna sõsar, ka siin varjutab linna suur hirm Ülemiste vanakese ees ja seetõttu on otsustatud jätta, kus vähegi võimalik, ehitustööd lõpetamata. Kohati jääb arusaamatuks, kas tegemist on hüljatud või arendatava kinnisvaraga. Siinjuures on ka kontrast vanalinna ja muu linna vahel eriti tuntav, sest aastasadadega saab üks hoone viimaks ikka valmis. Asjatundja arvates võib siinne hirm olla siiski rohkem põhjustatud maksuametnike kui Ülemiste vanakese poolt... Meie jalutuskäigud lõppevad enamasti kella ühe paiku päeva poolitava lõunasöögiga, millest edasi tuleb end häälestada juba rohkem rahvakunsti lainele.
Eilse päeva raskuskese asus esimesel pikemal ülesastumisel publiku ees. Selle sündmuse erilisuse esiletõstmiseks tegime läbi kolmetunnise bussisõidu automaaturite saatel Nieveze nimelisse linnakesse. Eelnevalt jõudis elu meie ajakava küll paar korda muuta, kuid võtame seda nüüd juba kui paratamatust. Eelnevas lauses võiks uuel lugemisel rõhutada sõna "nüüd."
Lisaks automaaturitele autokastides nii bussi ees kui taga, saatsid meid kaunid vaated Mehhiko kiltmaale mägede sinakasmustade reljeefidega taustal. Kogu kolmetunnise sõidu jooksul ei leidnud minu silm ühtegi puud, millest saanuks palki teha. Külluslikult oli aga teeservas eeslisuuruseid kaktuseid, agaave, tundmatuid kõrrepuhmaid ja sirelipõõsa mõõtu põõsaspuid, kaugemal võis vahel näha ka laiavõralisi madalaid puid, mis oma kujult meenutasid seeni või pilverünkaid. Kõik kõneles ühest - vett siin napib. Korraks bussist väljudes sai kirjeldusele lisada, et päikest ja kuumust ei napi, kohe üldse ei napi. Vaatmata eelöeldule oli punamuldseid põllumaid tee ääres kaunis palju ja heas korras. Teadmata on veel, mitu saaki neilt koristatakse, kuid kliimat arvestades ilmselt rohkem kui kaks.
Nievezesse jõudsime plaanitud ajal, riietevahetuseks bussis anti viis minutit, ning pärast seda kiiret ja emotsionaalset tegevust astusime lõõskavasse palavusse, kus aeg kaotas oma mõõtme ja tähenduse. Enam polnud kiiret, oli vaid kuumus ja päike, mis üksteise võidu alt, külgedelt ja ülevalt ründasid. Meid ootasid juba kohalikud tantsijad ja ansambel, mis justkui kinolinalt maha-astununa esitas särtsakaid ja valjusid rahvalikke palasid. Eesti lipp oli küll esialgu hea tava kohaselt valepidi lipuvardale kinnitatud, kuid see puudus paranes ruttu. Peagi algas rongkäik läbi Nieveze, soojakraade kõigest 40 kraadi ümber, all põletav asfalt, ümber kuumavad seinad, ülal küpsetav päike ja üll villane rahvarõivas. Nirvaana chili-kastmes! Ja vaatamata isiklikule skepsisele suutsime antud tingimustes võtta üles nii laulu kui tantsu. Tingimusi raskendas eelkõndiv mehhiko pasunakoor ja jälitav türgi moosekantide muusikalaeng. Kuid nagu meie blogis juba kombeks saab, me võitsime, iseennast igal juhul.

Rongikäiku palistas suhteliselt hõre, kuid heatahtlik publik, kellele oli siesta ajal toimuv spektaakel ilmselt samuti ebaharilik. Kirsiks tordiks oli meie puhul mustlase-kiitsaka esitamine kohalike missikandidaatide palavusest looritatud pilkude all. Rongkäik lõppes, kell lähenes kuuele ehk siis meie esinemisajale, ootus kasvas iga hingetõmbega. Ja siis võisime sügavalt välja hingata, sest meie silme all oli valmimas meie tantsulava. A la carte, nagu gurmaanide keelekasutuses käibel. Jumala armust, kirik oli kohe kõrval, juhatati meid kohaliku munitsipaliteedi mingi ametihoone sisehoovi, kus saime end kosutada vee, viinamarjade, kaktuseviljade, küpsiste ja kohaliku kunstikooli siiralt naivistlike kunstiteoste nautimisega. Kuna aeg oli oma tähenduse kaotanud juba bussist väljudes, siis tutvusime ümbritseva ruumiga. Eesti laadad ja tänavakaubandus on siinsega võrreldes verevaesed ja lapsekingades, lisaks ka liigselt peenutsevad ja tagasihoidlikud. Kulgedes selles virr-varris täheldasime, et märkamatult olid meid saatnud automaatidega politseinikud, kellele kindlasti pakkus antropoloogilist uurimisainet eestlase käitumine ja eelistused eelkirjeldatud laadatingimustes. Mõni aeg hiljem lugesime peatuskoha seinalt teateid röövitud või kadunuksjäänud inimeste kohta.
Lava valmis, ka helitehnika leidis oma koha ja kell 8 olime valmis vallutama Nievezi uusima ja publikurohkeima lava. Taas võis heita tänuliku pilgu taeva poole, sest kella kuuene leitsak oli asendunud meeldiva õhtusoojusega. Etteaste õnnestus sedavõrd, et saime sellest rääkida veel suure osa järgnevast õhtust.
Nautisime ka türgi rahvakunstnike etteastet, kelle kiire ajaplaani (aeg? misasi!?) tõttu olime kärpinud oma kava esialgselt 45 minutilt poolele tunnile. Selleks ajaks oli ajakõvera lohk jõudnud ka türgikeelsesse maailma ja kõik oli hea. Kõht hakkas veidi tühjaks jääma, õhtusöök pidi algama kell 22 ja sinna oli veel tunnike aega. Äkki türklastel on nii kiire, et lahkume õhtusööki söömata? Väike eksistentsiaalne ebamugavustunne ja ärevus hiilisid ligi. Kuid türklased tantsisid, õhtu oli sume ja hirm taandus. Viimaks suundusimegi bussi, et sõita õhtusöögile. Kohale jõudes tervitasid meid tuttavad pillimehed lustakate pillilugudega, mis meid kohe tantsule tõmbasid. Ansambel/orkester võis olla päevasest erinev, kuid pillimäng oli suurepärane ja laul võimas nagu eelmiselgi pundil. Kuid kandsid nad samasuguseid ihaldusväärseid hõbedastest haakidest lampassidega pükse, et õhtu lõpuks tekkis juba meeleheitlik idee teha jalgpallurite tavasid järgides sõbralik pükstevahetus (kandsin juba täiesti ohverdatavaid H&M shortse), kuid põhjamaine alalhoidlikus pole veel nädalaga kadunud. Orkester esitas mehhiko rahvalike muusikapalade paremiku, lisaks ka oma versiooni eesti rahvalaulust "Joo sõber, joo!" kus lõpuks jäeti eestikeelse refrääni esitamiseks meilegi lauluruumi. Ka missikandidaadid olid toodud õhtut esinduslikumaks looma, millest hiljem tegin oma järelduse.
Õhtusöögist niipalju, et selleks oli jogurtismuuti ja kaks röstkuivikut pähklivõiga. Pähklivõi osutus nii toitvaks, et paljud ei jõudnud neile ettenähtud teist kuivikut ära süüa! Kõht täis, kasvas koduigatsus ja vaikselt bussi poole valgudes, tehti veel viimased tantsud. Türklased olid endiselt meiega, mispeale võib vist taas tõdeda, et meie võitsime. Bussi ees toimus veel meeleolukas fotosessioon automaaturite ja nende muscle-cariga. Auto vallutati vähimagi vastupanuta, mis taas kinnitab meie võidulainet. Koju jõudsime juba ajataju taastudes.
P.S. Missidega seotud järeldus on selline, et ilmselt on siis korraldajaks maffia, ning toitlustamiseks ettnähtud vahendid lähevad joonelt orbudele ja lesknaistele.

Hindrek

Vahepala - hommikune jooks

Kolmanda päeva hommikul kell 8.00 peksin ma end voodist üles ning läksin jooksma, et avastada linna ning teha trenni, kuid linna avastamise asemel juhtus minuga mitmeid huvitavaid asju.

Olles jooksnud umbes kilomeetri, avastasin, et linnas toimub mingit sorti jooksuvõistlus, sest igalpool teedel seisid politseinikud, liiklus oli peatatud ning mind ümbritsesid kümned teised jooksjad. Mõtlesin, et jooksen nendega kaasa natukene aega, sest nii saan näha peatänava asemel ka muid peidetud atraktsioone. Igatahes jooksin ma nendega koos umbes 3km kuni avastasin, et peaks tagasi keerama, kuid tagasiminek enam nii lihtne polnud. Tuli välja, et olin olnud jooksjate kolonni lõpus, niiet mul polnud enam võimalik sama teed pidi tagasi minna, sest polnud enam jooksjaid, kellele oleks saanud järgneda., Niisiis hakkasin ma otsima koduteed. Olles kaotamas lootust nägin ma üht politseiniku, kelle käest küsisin, kuidas saada hotelli, see muidugi ei osanud inglise keelt ning näitas käega lähenevale politsei kastikale ning ütles: “El” (tõlkes “tema”). Auto peatus minu kõrval ning selle sees olev politseinik tõepoolest oskas natukene inglise keelt, kuid tema antud juhtnöörid hotelli saamiseks olid liiga segased, niiet küsisin lihtsalt, kuidas saada peatänavale. Nii palju ta muidugi inglise keelt ei osanud ning ütles mulle, et roniksin tema auto kasti. Seejärel transporditi mind politseiauto kastis peatänavale, mis oli umbes 200m kaugusel minust. See politseinik on minu uus kangelane, kahjuks unustasin telefoni hotelli niiet ei saanud pilti temaga teha. Peatänavalt ma jätkasin oma jooksu ning jõudsin hommikusöögiks koju.

Tagasiteel nägin ma üht meest, kes kõndis alla mäest ning kellel oli pea peal suur saiakandik. Tema tasakaaluvoime oli vapustav.

Kokku jooksin ma 6km, mis olid vist minu elu õudseimad, sest koguaeg pidi jooksma mäest üles voi alla, kuid see tunne, mis pärast oli, oli väga mõnus. Homme jälle!

Erki Herki

Imeline vaade ja esimene esinemine

Täna käisime väikesel ekskursioonil Zacatecase kõige kõrgemas punktis. Mäe otsa saime kondliga. Kondli juurde saamiseks pidime ennem ronima üles mitmetest treppidest, kõige pikema trepi peal otsustasime mina ja Ott, et hea mõte oleks võidu trepist üles joosta. Mina võitsin. Kondel sõitis üle linna umbes 50 meetri kõrguselt ning oli ainult kaks korda alla kukkunud. Teades seda fakti, ei hakanud me kondlit kõigutama, kuigi Heikki soovitas. Pärast kondlisõitu pidime me veel mööda mäe äärt üles ronima. Õnneks olid tee ääres üles pandud telgid, kus müüdi erinevaid käevõrusid ja ehteid. Sealt ostsin endale käevõru, millele on kirjutatud "Jesus". Kui olime raja lõppu jõudnud, tegime paar pilti ning ronisime kaljust üles, sest me tahtsime kõige kõrgemasse punkti minna. Kõrgeimasse punkti jõudsime ainult mina ja Kaarel, sest teised ei julenud kaasa tulla. Sealt ülevalt sai võimsa vaatega pilte.

Kaljult alla tulles vaatasime, mida poodides müüakse. Avastasime väga lahedad seljakotid, mille enamus leesikaid omale soetas. Samuti müüdi seal ka ponchosid, kuid need olid akrüülist ning neid me ei ostnud. Mäe otsas proovisime ka kaktusemarju ning chilliga mangot, viimane meeldis mulle eriti. Kahjuks väga kaua ringi ei saanud vaadata, sest enamus tahtsid alla saada ning minna lõunat sööma. Kuna kondlile oli liiga pikk järjekord, siis otsustasime, et kõnnime mööda mägirada alla. Kogunesime uuesti keskväljakul, sealt läksid enamus hotelli sööma, aga mitte mina.

Lõuna ajal läksime mina, Kaarel, Anneli, Kati ja Lisanna Eduardo järel ühte söögikohta, mis pidi olema üks tema lemmikuid. Seal saime süüa enchiladasid, mis viisid keele alla. Samuti saime proovida ka horchatat, mis on üks Mehhiko traditsionaalne jook, mis koosneb riisiveest, piimast ja kaneelist. Seda jõime me ära kaks kannutäit, sest see oli niivõrd hea. Pärast sööki pidime naasema hotelli, et valmistuda õhtuseks paraadiks.

Paraad algas kell 18.00 ning seal nägime esimest korda kõigi riikide rahvuslikke riideid. Paraad oli väga meeldiv, sest mehhiklased olid väga elavad ning tahtsid koguaeg meiega pilti teha. Eriti muidugi minu, Oti ja Toomasega, sest me olime kolmekesi kolonni eesotsas ning oleme ka kõik pea kaks meetrit pikad. Paraad viis meid linna väljakule, kus iga riik pidi esitama 4 minutilise etteaste. Meie olime kaheteistkümnendad, seega pidime me veidi ootama. Selle ooteajaga saime vaadata teiste riikide rõivaid ning leesikate tüdrukud said teha pilti koos Tahit poistega, kellel muidugi ülakere oli paljas ning kellel oli alakeha ümbes mässitud rätiku taoline asi. Liikusime natukese aja pärast lava taha, kust saime vaadata ka Tahiti esinemist, mis oli väga naljakas, sest ühel poisil hakkas rätik ära tulema ning tema tagumikku oli väga hästi kõigile lava taga olijatele näha. Pärast Tahitit oli veel üks riik ning siis olime meie. Esitasime kaht tantsu: koukakaalup-tursamäe (?) ja kirburaputamine. Esinemine läks hästi ning saime koju minna, kus sai õhtusööki ning palju nalja. Erki Herki

Kaktusemarjad, mootorratturid ja mahamagatud ilutulestik

Laupäeval ärkasime puhanute ning õnnelikena, mille taga oli arvatavasti voodis (?) ning öösel (?) magamine. Mõlemad eelmainitud kontseptsioonid, muide, olid meile üsna kaugeks jäänud ja seetõttu tekkiski meis juba põhjendatud lootus, et äkki on nüüd ajavahe-deliirium viimaks selja taga. Pärast hommikusööki ehk kohalike eksootiliste puuviljade metoodilist hävitamist läksid meie teed aga lahku ning väiksemad grupid suundusid endale meelepäraseimal viisil ümbruskonda avastama. Hiljem läksid liikvele jutud kõikide seiklustest ning mida keegi näinud oli. Käidi kaubanduskeskuses, kuhu pidi minema läbi kohaliku slummihõngulise vaeste rajooni ning kus keskuses sees sõitis väikene lasterong (viide Tallinna vanalinnas sarnasele atraktsioonile), kuhu vanemad oma võsukesed võisid jätta tiirutama, kuniks endal poodlemisest isu täis saab. Teised aga leidsid ilusaid ja säravaid hõbeehteid, mis olla Eesti hindadega võrreldes odavamad, sest Zacatecases, nimelt, kaevandatakse hõbedat. Meie aga siirdusime vanalinna ning kohalikule turule, mis oma välimuselt ja atmosfäärilt Balti jaamale sugugi alla ei jäänud.

Lõunaajal sai tantsijaskonnale osaks suur üllatus, nimelt selgus lühikese proovi (jutt käib umbes kolmest minutist) käigus, et siinne õhurõhk muudab tantsukogemuse Eestiga võrreldes hoopis teistsuguseks. Tuli välja, et 2,5 km kõrgusel merepinnast on füüsiline koormus teise tähendusega kui kodumaal, liiatigi veel arvestades asjaoluga, et meie kehad sellega veel üldse harjuda pole jõudnud. Lühidalt öeldes­: õudselt raske oli. Oma aastate jooksul Leigarite ja Leesikatega esinedes ei ole ma veel varem näinud, et pärast kirburaputamist kogu trupil keel vestil oleks olnud. Õnneks on meie esimene pikem ehk kolmveerandtunnine esinemine alles esmaspäeval, nii et me loodame hetkel parimat ja peame pöidlaid, et keegi meist oma kopse välja ei köhi.

Pärastlõunal oli aeg kogu grupil suunduda Folkloriada avaüritusele. Siinkohal tahaksin tänada Lisannat ja Erikut, kes end kogu trupi nimel ohverdasid ning esinduspaarina endale Mehhiko päikese all rahvarõivad selga ajasid. Meid viidi bussiga kohalikule staadionile, nagu selgus, poolteist tundi enne ürituse algust ning et meid liigse päikese eest kaitsta, toimetasid korraldajad osa festivaliperest suure varikatuse alla. Peagi aga ilmnes, et sama varjualuse all toimus parasjagu mootorratturite kokkutulek. Nagu leigarid ja leesikad juba varasemast teadsid (noogutus mullusuvisele esinemisele Lauluväljakul, kus samuti ilmnes esinemispaika jõudes, et tegu on Harley Davidsoni kokkutulekuga. Motomehed, muide, olid suurepärane publik ja üldse väga muhe seltskond), tuleb sellises kogemuses mitte näha mehhiklaste totaalselt teistsugust ettekujutust planeerimisest, vaid imehead võimalust lõimuda teise kultuuriga, teha ohtralt pilte mootorrataste ees-taga-peal ning kuulata kohalikku rock-ansamblit.

Staadionil oli meie ülesandeks teha lippudega poolteist auringi, lehvitada rahvale ning seejärel juba publikuna vaadata avatseremooniat. Peab tunnistama, et edasine oli minu jaoks suhteliselt sarnane ajavaakumile. Kõned, Folkloriada-tule üleandmine korealastelt mehhiklastele ning viimaks mehhiko tantsurühmade etteasted võisid kesta kokku umbes kolm tundi, kui mitte kauem. Viimaks, kui spektaakel tundus osta saavat, teatas meie bonne Eduardo, et kogu show kestab veel umbes kolmveerand tundi, mispeale kogu seltskond otsustas in corpore välja hiilida ning minna kauaoodatud õhtusööki jahtima. Vaevalt olime aga staadionilt välja jõuda, kui kõlas ürituse lõpupauk ning võimas ilutulestik. Me lohutame ennast sellega, et küllap me eemalt saimegi parema vaate ning äkki keegi ikkagi ei märganud, kui üks rühm tribüünidelt kadus.

PS. Oma perekonnale ja muudele huvitatutele tahan kinnitada, et selle postituse kirjutamise seisuga olen veel elus ja täie tervise juures. Võite mulle kirjutada-joonistada, helistada pole mõtet.

Johanna

Tekiila marss

2. päeva ametlik osa algas kell 19.00 kogunemisega hotellis. Edasi jalutasime kogu trupiga kesklinna Trinidad Garcia de la Cadena väljakule, kuhu oli veidi üle kahe kilomeetri maad. Üritus, millele me läksime, pidi esialgsete selgituste järgi olema linnarahva traditsiooniline pidu, kus tantsides ja rohkelt joovastavaid jooke tarvitades liigutakse piki linnatänavaid edasi. Külalistena on sinna seekord kutsutud ka kõik Folkloriada osalejad. Tegelikult me siiski päris täpselt ei tea  - see kõik võis olla ka täpselt vastupidi ;).

Leia pildilt Meelis!

Igal juhul kogunesid sinna väljakule ka teiste riikide esindajad. Ja välja nägi see asi seal nii, et hulk mehhiklastest koosnenud ansamblikesi (valdavalt puhkpillid ja trumm) mängisid kordamööda või ka samaaegselt erinevates nurkades lugusid ja festivallased improviseerisid tantse. Lood kõlasid küllalt sarnaselt. Temperamentsed lõunamaalased suustsid silmarõõmu pakkuda hoogaste liigutuste ja poosidega, meie grupist suutis neile konkurentsi pakkuda üksnes Pogga oma kaunite partneritega. Aga muusika 2xL-i (töö käigus tekkinud nimetus Leigaritele ja Leesikatele) ei sega ja meie etteastes sai näha muu hulgas „Juudi polkat“.

Tujutõstmiseks jagati kõikidele keraamilised kruusikesed, mille sai paelaga kaela riputada, ja nendesse valati mõistagi tekiilat. Mitte pudelist, vaid 5-liiitrilistest kanistritest, sellistest, millega meil saab vett osta.

Kui pidu oli korralikult käima tõmmatud, liikus kogu kamp pillide saatel trallitades läbi linna, kuni jõudis katedraali esisele väljakule. Seal olid üles seatud ka tribüünid, kus sai jalga puhata ja õhtust süüa. Süüa jagati sealsamas väljakul, pakuti traditsioonilist mehhiko toitu: tacodele mätsiti peale erinevaid täidiseid, mille koostis jäi mõnelgi puhul tuvastamatuks. Põhimõtteliselt jätkus samasugune tants ja trall nagu eelmisel väljakul. Reisiväsimus ja magamatus olid teinud aga oma töö ja see pidu jäi 2xL-ile küllalt lühikeseks. Pealegi tähendas kojuminek 2,5 kilomeetrit mäkketõusu. 

Tuba 280,  Paplid ja Kendlad