Tekiila marss

2. päeva ametlik osa algas kell 19.00 kogunemisega hotellis. Edasi jalutasime kogu trupiga kesklinna Trinidad Garcia de la Cadena väljakule, kuhu oli veidi üle kahe kilomeetri maad. Üritus, millele me läksime, pidi esialgsete selgituste järgi olema linnarahva traditsiooniline pidu, kus tantsides ja rohkelt joovastavaid jooke tarvitades liigutakse piki linnatänavaid edasi. Külalistena on sinna seekord kutsutud ka kõik Folkloriada osalejad. Tegelikult me siiski päris täpselt ei tea  - see kõik võis olla ka täpselt vastupidi ;).

Leia pildilt Meelis!

Igal juhul kogunesid sinna väljakule ka teiste riikide esindajad. Ja välja nägi see asi seal nii, et hulk mehhiklastest koosnenud ansamblikesi (valdavalt puhkpillid ja trumm) mängisid kordamööda või ka samaaegselt erinevates nurkades lugusid ja festivallased improviseerisid tantse. Lood kõlasid küllalt sarnaselt. Temperamentsed lõunamaalased suustsid silmarõõmu pakkuda hoogaste liigutuste ja poosidega, meie grupist suutis neile konkurentsi pakkuda üksnes Pogga oma kaunite partneritega. Aga muusika 2xL-i (töö käigus tekkinud nimetus Leigaritele ja Leesikatele) ei sega ja meie etteastes sai näha muu hulgas „Juudi polkat“.

Tujutõstmiseks jagati kõikidele keraamilised kruusikesed, mille sai paelaga kaela riputada, ja nendesse valati mõistagi tekiilat. Mitte pudelist, vaid 5-liiitrilistest kanistritest, sellistest, millega meil saab vett osta.

Kui pidu oli korralikult käima tõmmatud, liikus kogu kamp pillide saatel trallitades läbi linna, kuni jõudis katedraali esisele väljakule. Seal olid üles seatud ka tribüünid, kus sai jalga puhata ja õhtust süüa. Süüa jagati sealsamas väljakul, pakuti traditsioonilist mehhiko toitu: tacodele mätsiti peale erinevaid täidiseid, mille koostis jäi mõnelgi puhul tuvastamatuks. Põhimõtteliselt jätkus samasugune tants ja trall nagu eelmisel väljakul. Reisiväsimus ja magamatus olid teinud aga oma töö ja see pidu jäi 2xL-ile küllalt lühikeseks. Pealegi tähendas kojuminek 2,5 kilomeetrit mäkketõusu. 

Tuba 280,  Paplid ja Kendlad

Vist senise elu pikim neljapäev

Kell 4:30 jõudis kogu reisiseltskond Tallinna Lennujaama. Mõni on selleks ajaks maganud kõva kolm tundi, mõni paarkümmend minutit, kõige räsitumad pole pakkimise kõrvalt magama jõudnudki. Kuid meeleolu on ärev ja vaikselt liigutakse kohvreid ära andma. Laua tagant vaatas vastu tuttav rõõmsameelne nägu, see kuulus ei kellelegi muule kui meie Leaanikale. Esimest kõrvalekallet tavapärasest polegi väga kaua vaja oodata, sest selgus, et meie lipu-lapi eripagasi maksu ei saa enne 5:30 tasuda, kuna vastav putka on suletud. Veidi elevaks teeb see, et ka meie boarding time esimesele lennule on täpselt 5:30, kuid Leaanika lubas Tiidu ja Helle-Maiga koos võimalikult kiiresti turvakontrollist läbi tulla.

Võiks ju arvata, et nii varajasel hommikutunnil on lennujaam suhteliselt tühi, kuid inimesed sagivad ringi nagu sipelgapesas. Turvakontrollis õnnestus mõnel meist lisaatraktsioone nautida (kusjuures täiesti tasuta!) ja narkotesti läbida. Kõik kahtlustatavad olid puhtad. Turvakontrollis selgub ka, et Johannal on võimalus tervelt kolm nädalat täielikku puhkust nautida, sest ta on telefoni maha unustanud. Suurem osa seltskonnast potsatab esimestele vabadele diivanitele maha ja usinamad lähevad kohvi ostma. Tiit ja Helle-Mai jõuavad täpselt õigeks ajaks, et grupipilti teha ja juba kutsuti meid Helsingisse suunduva lennu peale. Esimene lend möödus sündmustevaeselt (see on ju nii lühike, et isegi turvavööd ei saa vahepeal lahti teha), vaatasime lennuki aknast, kuidas Eestist sai Soome ja kõndisime Vantaa lennujaama. Londoni lennuni ei olnud palju aega ja nii me hakkasimegi oma väravat otsima. Vahepeal sai jälle security checkist läbi minna (seekord kontrolliti vaid passi) ja möödusime kuulsast Starbucksist, peagi olimegi oma väravas. Sekundiks sai maha istuda (akna all olid eriti mugavad lamamistoolid), siis läksime järgmise lennuki peale ja lend möödus tavaliselt. Ilmselgelt kasutasid mitmed meist pikemat lendu magamiseks, pildilt on näha, kuidas ka kõige kangemad suudavad vajadusel ilusti painduda.

Heathrow lennujaamas Londonis saime kella kaks tundi tagasi keerata. Meil oli järgmise lennuni umbes 7 tundi, mille kestel lootsid nii mõnedki minna lennujaamast välja Inglismaad uudistama, kuid nende kurvastuseks meid vahepeal välja ei lastudki. Sõitsime bussiga vajalikku 5. terminali ja sealt võis igaüks endale sobiva meelelahutuse leida. Vahepeal pidime läbima ootamatu pagasikontrolli, millepärast jäid kõik jälle oma veepudelitest ilma. Kõige õnnelikum oli Ursula, sest tema sai lennujaama teenuseid tõesti täie raha eest. Lisaks tavapärasele kontrollile sai ta minna piklikku inkubaatorisse, mis tegi talle lisa turvakontrolli ja seejärel saadeti ta käsipagas läbi sobramisele. Õnneks lõppes kõik hästi ja ühestki asjast ta ilma ei jäänud. Siin on näha paar hommikusööginäidet.

Loomulikult ei jäta ükski noor ega vana Starbucksi külastamata, seetõttu käisime meiegi seal. Leti taga toimetasid kaks leedukat ja bulgaarlanna. Kultuuride segunemine. Muidugi magati ka.

Oma järgmise lennu värava saime teada alles kell 15:15, ja kuna arvuti ütles, et sinna liigub 10-20 minutit, siis hakkasimegi kohe kõndima. Saime veel sõita mingi metroo-rongiga ja juba nägimegi kaugelt oma järgmist lennukit Boeing 747t. See oli väga suursugune ja on nüüd arvatavasti kõikides meie pildistamisaparaatides jäädvustatud. Mina ise olin juba suve alguses välja raalinud, et saame ühe suurima lennukiga sõita, ja olin väga elevil. Õhkutõus hilines paarkümmend minutit, kuid see-eest oli igaühel oma telekas, tekk, padi ja isegi hambahari, -pasta ja kõrvaklapid. Süüa sai kokku kolm korda: esimesel korral tõhusamat risottot või kana karrit koos magustoiduga, teisel korral jõudis minu magamisajal meie laudadele mingisugused nelinurksed pakikesed, mida ma polegi siiamaani avanud ja lennureisi lõpu eel jagati meile mingisugust võileib-pitsat. Inimesed lõbustasid end filmide, mängude ja magamisega. Kuuldavasti võis mingil hetkel näha aknast imeilusat päikeseloojangut ja äikesetormi, kuid väsinumad jäid sellest kahjuks ilma. Eriti tublid punusid suveniirideks sukapael-võtmehoidjaid, saaki võib näha järgnevalt pildilt.

Mexico City tervitas meid juba kaugelt tuhandete tulede ja teederägastikega. Lennuk maandus isegi plaanipäraselt kell 21:58 (Eesti aja järgi kell 5:58), kuid ilmselt tiheda lennuliikluse tõttu maa peal ei saanud me väljuda enne poolt tundi. Sel ajal nautisid kõik õndsat und. Heikki lubas soovijaid lennuki teisele korrusele viia, meile näidati isegi kööki. Lennujaamas pidime esitama oma migratsioonikaardid, mida me juba lennukis täitsime, ja seejärel suunati meid pagasit ootama. Ja me ootasime pikalt. Esimene seltskond sai kohvrid kätte umbes 22:50 paiku, kuid mingil hetkel jäi lindile tiirutama vaid üks kurblik must kohver ja ei midagi muud. Endiselt oli umbes poolel grupil või isegi rohkemal kohver kätte saamata. Kõlarist tuli mingi hispaaniakeelne teavitus, millest mina mõistsin ainult sõnu "British Airways" (meie lennufirma), kuid ei midagi rohkemat. Infolauast öeldi, et üks lennuki pagasiluuk oli kinni kiilunud ja seda kangutati lahti, aga lahti saada ei õnnestu. Meie ennast sellest eriti häirida ei lasknud, usinamad hakkasid kaarte mängima. Elina, kes oli kohvri esimese satsiga kätte saanud, oli oma saleduskuuri läbinud kohvri pärast päris õnnetu. Kardetavasti oli raam katki läinud ja kohvrit ümbritsenud kaitsekile kohvri kokku tõmmanud. Hiljem nägime selliseid kohvreid veel. Peagi hakkas lint rõõmuhõisete saatel jälle liikuma ja 00:40ks oli kõigil kohvrid käes. Kahjuks oli aga Kristi kohvril puudu sang, Oti kohvril sügavad sisselõiked ja Sirje kohvri üks nurk sisse muljutud. Narkokoer tuvastas ka Sirje kohvrist õuna ja banaani, mis temalt ära võeti.


Edasi pidime läbima veel viimase kontrolli, kus igaüks sai olla ise oma saatuse sepp. Nimelt pidid kõik vajutama mingit nuppu, mis pani helendama ühe kahest tulest. Roheline lubas sul liikuda väravatest läb, punane suunas veel viimasesse pagasikontrolli. Meie omadest vedas punase tulega Toomas Oskaril, Kaarlil ja Sirjel. Väljas kohtusime Kati Taali ja meie mehhiklasest bonne Eduardoga, kes oskab eesti keelt. Ta on isegi vahetusõpilasena Eestis elanud ja on tuline Eesti fänn. Ta läks Sirjega katkise kohvri jama lahendama, meie nii kaua ootasime.

Kell 01:01 jõudsime õue bussiparki, kus olid lisaks meile veel peruulased, hollandlased ja mingid lapsed oranžide särkidega, kes olid meiega juba viimasel lennul koos olnud. Kahjuks tuli aga välja, et lennujaama territooriumile sisenemiseks mingit maksu maksta, bussijuht oli aga rahakoti maha unustanud. Nii me siis ootasime. Sõitu alustasime lõpuks kell 02:05.
Esimese poe- ja vetsupeatuse tegime kell 04:15 kohalikus suuremas gas stationis, kus kohtusime ka teiste folkloriada rühmadega. Selleks ajaks oli vist sõidetud 144km. Paus venis muidugi pikemaks, sest aega teistsugune suhtumine on teatavasti nakkav. Lõpuks jätkasime sõitu kell 05:05. Minna oli veel 400 km.

Kella seitsme paiku ärkan, sest buss ei liigu. Varem oli ikka tunda auke ja raputusi, kuid siis tuli välja, et istume ummikus, millel lõppu ei paista. Väljas on see-eest valgemaks läinud ja vaade mägedele on kaunis.
Teine peatus oli märksa lühem. Magada paljud enam ei tahtnud ja bussi tagaosas algas vilgas seltsielu. Mängiti hundimängu, mille kestel nii mõnigi ennast alusetutest süüdistustest puudutatuna tundis. Mingi kell (kes seda enam jaksas vaadata ja ausalt öeldes näitab igaüks veel erinevat aega ka) jõudsime meie Zacatecase hotelli ette ja jagasime end neljastesse tubadesse. Kahjuks selgus kurb tõsiasi, et ainud pooled toad on valmis ja ülejäänud saavad puhtaks kella kolmeks. See tähendas ligi kolme tundi ootamist! Kujutage ette inimeste emotsioone, kui nad on juba 40h teel olnud ja peab veel ootama. Õnneks ei lasknud me sellest eriti häirida ja möllisime end valmisolevatesse tubadesse sisse. Peagi saime veel rikkalikku lõunat ka nautida ja elu oli jälle ilus.

Praegu on meil täitsa vaba aeg, osad on juba linnas, teised ootavad vihma järele jäämist ja osad magavad. Õhtul lubati meid Zacatecase linna pidustustele viia.
ciao,
Hetu

#eestifolkloriadal

Esimene postitus

Neljapäeva, 28. juuli varahommikul asub Leigaritest ja Leesikatest koosnev reisiseltskond Mehhiko poole teele. Meid ootab ees suur pidu, ülemaailmne folkloorifestival Folkloriada 2016. Siia lehele hakkame tegema (loodetavasti) igapäevaseid sissekandeid, et huvilised meie seiklustel silma peal saaksid hoida.

KES ME OLEME?

Rahvakunstiselts Leigarid ja Tallinna Prantsuse Lütseumi tantsuansambel Leesikad - kuigi nimeliselt kaks eraldi kollektiivi, on nad üksteise tantsude ja lauludega tihedalt läbi põimunud. Leigarid on üks vanimaid Eesti folkloorirühmi, olles moodustatud 1969. aastal. Tänasel päeval on neist saanud ühiselt mõtlev sõpruskond, kes otsib tasakaalu pärimustantsu ja folkloori autentsuse ning tänapäevaste funktsioonide vahel. Leesikate tegevus sai seevastu alguse alles 2005. aastal. Neile on iseloomulik noorte inimeste energia ja tegutsemistahe, mis väljendub nii rühma tantsuesitusstiilis kui seltsielus.

KUHU LÄHEME?

Folkloriada on rahvusvahelise folkloorifestivalide ja rahvakunsti organisatsioonide nõukogu CIOFF®-i tähtsündmus, mida korraldatakse alates 1996. aastast korra nelja aasta tagant.

Sel aastal toimub Folkloriada 30. juulist kuni 14. augustini Mehhiko erinevates piirkondades. Folkloriadat pärimuskultuuris on võrreldud olümpiamängudega spordis. Erinevalt olümpiast puudub Folkloriadal aga võistlusmoment, sest see ei ole pärimuskultuurile omane, kuid sarnaselt olümpiaga on tegemist ühe esinduslikuma, suurejoonelisema ja väärikama projektiga maailmas. Folkloriadal on võimalik justkui reisida kohapeal erinevates maades ja kogeda nende kultuuride ning traditsioonide detaile. Erinevate paikkondade pärimust toovad kokku rohkem kui 2000 osalejat 68 riigist.

Festival on jaotatud kolme ossa, täpsemalt kolme erinevasse linna: esimesel nädalal oleme Zacatecase linnas ja maakonnas, sealt edasi rändavad eri kollektiivid üle riigi laiali, meie Tlaxcalasse, ja festivali lõpetamine toimub pealinnas Mexico Citys.

KES SÕIDAVAD?

Mehhikosse sõidab kokku 26 leigarit-leesikat: trupijuht Triin, Tõnu, Hindrek, Kristi, Meelis, Sirje, Pille, Heigo, Mari, Helle-Mai, Tiit, Ruta, Priit, Heikki, Eve, Hedvig, Erik Heiki, Ursula, Jürgen, Johanna, Ott, Anneli, Toomas Oskar, Lisanna ning pillimehed Elina ja Kaarel. Lisaks leigaritele ja leesikatele kuuluvad Eesti delegatsiooni Folkloriadal Folkloorinõukogu esindaja Kati Taal, käsitöölised Liina Veskimägi-Iliste ja Anu Randmaa ning CIOFFI noortekoja esindaja Kaia Kärner.

Blogisse püüame kordamööda kõik kirjutada, et igaüks saaks oma muljeid jagada. Mõnel päeval võib õnnestuda isegi kaks postitust teele saata, elame-näeme. Esimese postituse tegi blogi haldur Hedvig, aga edaspidi kirjutab see, kellel päevast kõige eredamad muljed on.

#eestifolkloriadal