15. august ehk viimased katsumused

Festival on lõppenud. Rohkem esinemisi pole ja oodata tuleb vaid veel kojusõitu. Esmaspäeva hommikuks olime kokku leppinud, et tahaks veidi puhata ja seetõttu kogunesime oma kohvritega alles kell 10 hotelli ette. Paraku on ahorita meid nakatanud ja enne poolt ühtteist me taas liikuma ei saanud, sest inimesed on harjunud kohaliku programmi viibimisega ja eks ta nii läheb. Teisi oodates kasutasid mitmed veel viimast võimalust päikest võtta, tublimad paigutasid kohvreid bussi, mis eemalt paistis täpselt nagu tetrise-mäng.

Inimestel olid bussi istudes erinevad lootused: suur osa tahtis minna Mexico City lähedal asuvat püramiidi avastama, teised tahtsid suurlinna õhku oma ninaga nuuskida. Lennuni oli meil ju veel üle kümne tunni aega. Kahjuks sõidutas bussijuht meid otse lennujaama, sest sellised korraldused tal festivali poolt antud olid ja meie avastagu lennujaama. Pidasime siis omaette plaani ja otsustasime kohvrid lennujaama pagasihoidu anda, ise aga omapäi linna minna.

Lennujaamas tervitasid meid mehed kaubakärudega, kes olid lahkelt nõus meie kohvrid vajalikku kohta viima. Kartsime, et kahest kohvritassijast jääb väheks ja palusime mõned juurde kutsuda. Siis algas aga mustkunst. Mehed vinnasid kõigi soovijate kohvrid peale ja tatsusid siis rõõmsalt edasi. Minu kohvriga pakikandjal oli kärul 7 kohvrit, mis kaalus ligikaudu 170kg! Nende jaoks oli see kõik ilmselt tavaline, lihtsalt meile väga huvitav.

Kohvrid andsime väikesesse hoidu, mis koosnes kahest rivist lockeritest ja vahekäigust. Süsteem oli järgmine: käsikohvri eest maksad kohe 120 peesot ja vaatad ise, kuidas lockerisse ära mahutad, suured kohvrid saavad lipiku külge ja saadetakse konksuga kuskile ülevalasuvasse laoruumi. Selle saad hiljem kupongi ja raha andes tagasi. Kõikide asjade ära mahutamine võttis meil aega ümmarguselt tunni, mis pani meid mõistma, et ilmselt peame me kokkulepitust varem tagasi tulema, et need piisava ajavaruga jälle ka kätte saada.

Eduardo sõnul oli kiireim tee kesklinna metrood kasutades. See võtab aega umbes 20 minutit. Vahepeal väike harjumuspärane kiil ja peagi olimegi metroojaamas. Igaüks ostis omale 5-peesose pileti (peaaegu tasuta ühistransport?!) ja suundusimegi rongi peale. Kõigepealt sõitsiime ühel liinil 7 peatust ja siis veel teisel 3. Maa alt välja tulles tervitas meid loomulikult kuumus ja erepäike, aga ka imeilus park. Kümned inimesed, tühjad purskkaevud skulptuuridega, rohelus. Meie kogunemiskohaks sai teatri esine plats, igaühel oli linna avastamiseks 2 tundi vaba aega. Ma tean, et osadel oli soov minna teatrisse Toulouse- Lautreci näitusele, kuid, nagu hiljem välja tuli, oli muuseum esmaspäeviti suletud ja näitusel ainult reprod. Seega soovijad võivad lütseumisse ka tulla.

Mina suundusin mööda peatänavat edasi ja keerasin paar korda kõrvaltänavatele. Tundus, et igal tänaval oli oma müügiartikkel, mida müüa. Ühel oli näiteks taastusraviks sobivad esemed, teisel ainult alkoholipoed.

Peatänav viis välja suure katedraalini ja väljakule, mida ääristasid (arvatavasti) valitsushooned. Katedraal oli loomulikult väga suursugune, kuid kõndides valdas meid segadus. Kõik paistab nagu korras olevat, aga tunne nagu oleks merehaige. Peagi avastasime, et pühakoja seinad olid küll sirged, kuid põrand jooksis viltu. Vahe oli aga millimeetrites ja silmaga nähtamatu, mistõttu tekkiski tunne, et midagi on korrast ära.

Tagasiteel astusime veel läbi Starbucksist, kust leidsime teisigi eestlasi, ja otsustasime veel reisi viimase nalja teha. Teatavasti on Starbucksi peamine atraktsioon oma nime ütlemine ja inspekteerimine, kui hästi vaene teenindaja sinu keerulisest nimest aru saab. Seekord tegime vaestel mehhiklastel elu kergeks ja nii saigi Hints oma kohvitopsi, millel kirjas Juan Pablo :-).

Teatriväljakul tegime veel viimase grupipildi, kuid kahjuks on sealt paar inimest puudu. SElgitame tagamaid. Nimelt juhtus selle kahe viimase tunni jooksul midagi kohutavat. Otil varastati seljakott ära, milles oli ka muuhulgas tema pass ja Eduardo telefon. Kiire plaanimuutus ja Eduardo sõbrast Nataliast sai meie uus teejuht. Kati, Ott ja Eduardo suundusid Soome saatkonna poole, et edasisest selgust saada. Siis oli meil veel lootus, et Ott sõidab meiega.

Tipptunni ajal on Mehhiko metroo nuhtlus. Inimesi on nii palju, et kukkumisvõimalust pole - lihtsalt pole ruumi kuhugi kukkuda. Käperdamine, vahtimine, röövimine - väidetavalt tavaline asi. Igal juhul väga ebameeldiv kogemus, mida uuesti läbi teha ei tahaks.

Lennujaama jõudsime õigl ajal, kohvrid saime ka probleemideta kätt. Aina rohkem hakkas meile tunduma, et Katit, Eduardot ja Otti me täna enam ei näe. Hakkasime just Eduardo kingitust talle kohvrisse pakkima, kui tuli info, et nad siiski tulevad lennujaama. Umbes tunni pärast jõudsidki meie päevakangelased, kuid kuna kell oli juba liiga palju, siis asju sai hakata alles homme ajama. Tegime veel viimase lõpuringi, Elina mängis Eduardole Pärdi "Ukuaru valssi" ja läksime kurvalt turvakontrolli. Reis sai läbi.

Ott jõudis Tallinna neljapäeva öösel, samal ajal saabus ka Eduardo tagasi Zacatecasesse ja Kati matkab Mehhikos ringi. Lõpp hea, kõik hea!

Hetu

14. august

Magasime kaua oma õiglast und, kes kahekesi, kes kolmekesi kaheinimese voodis, kes hoopis voodi kõrval põrandal. Ometi olime rahul ja ka hommikusöögikarp sisaldas täiesti rahuldavat singi-juustusaia, jogurtit, mahla, jne. Zacatecase hommikusöögid meenusid nüüd juba hõberaamides pilvedel ujuvatena. Seekord justkui kiiret polnudki. Motell, milles ööbisime, asus samuti veidi kõrvalisemas kohas, nii et ükskuid hulkureid hommikul rändamas vist polnud. Väljasõit viis meid esmalt juba tuttavasse birreirasse lõunasöögile ja sealt edasi linnakese peaväljakule oma esinemiskorda ootama. Birreira (andke nüüd andeks kui liiginime valesti edasi annan) oli tore koht, muuhulgas ka seetõttu, et selle tagahoovis oli lastele mõeldud karussellid ja kiiged. Leesikates, ning ka valitud leigarites, on kindlasti tubli annus last ja lapsemeelsust ning seal tagahoovis sai see ka viimaks vabalt vohada.

Vaade hotellitoa aknast

Veidi peenem tualettpaberi rull

Esinemist oodates (no muidugi oodates, kes siis midagi täpselt kellapealt teeb) sai tutvuda linnakese kaubandusega: avastada ülihea pagari- ja kondiitriäri, millisest mistahes Eesti linn ja linnake vaid unistada võib, trügida läbi tänavakaubanduse ersatsi, ning imestada kohaliku supermarketi lausa olematut hinnataset.

Lavaline etteaste õnnestus hästi, lava oli endiselt libe ja kahjuks ka helitehnika ümberpaigutuste tõttu veidi väiksem. Publik on tore ja toetav ning südame tegi alati soojaks ka lava taga ootavate kaasesinejate soe ning innustav aplaus. Võtsime lõpuringis otsad kokku ning suundusime bussi viimast korda riideid vahetama - omandatud vilumus tuuribussis riietuda on nüüd määramata ajaks kehamällu talletatud.
Võõrustajad pakkusid omalt poolt väikest linnaekskursiooni, millest mina kasutasin küll vaid kohaliku katedraali külastust ja andsin seejärel alla, sest kahjuks oli müra suur ja giid vaikne. Edasine napp vaba aeg sai kulutatud kaubandusele ja toitlustusele. Kuna olime festivali toitlustamise suhtes välja kujundanud oma õiglase arvamuse, siis ummistasime kohaliku kaubanduskeskuse kiirtoiduletid ja seejärel ka oma seedekulglad. Parem burger kõhus, kui riis ja tortilla taldrikul (meie kodune ettekujutus mehhiko köögi vürtsikusest ja isuäratavusest sai festivali raamides küll purustatud, küll aga sai mõne festivalivälise söögi-kõrvalhüppega seda veidi taastada). Siinjuures pean siiski tegema väikese vinguva ääremärkuse Chalko kaubandustänava ja -keskuse räpase väljanägemise suhtes. Mis polnud kahjuks midagi erakordset, sest reisi vältel jõudsin korduvalt mõelda, kui väga kuluks siin ära "Teeme Ära" aktsioon. Mõte jooksis enamasti kinni kohal, kus tuli ette kujutada prügi ladustamise tingimusi - prügi on lihtsalt v ä g a p a l j u ! Õhtu lõppes taas tuttavas karussellipargis, seekord saatjaks mariachi-ansambel ja head kohalikud õlled.

Õhtu motellis algas üllatava pimendamisega, sest kuigi koridorides valgustid põlesid, siis tubades kahjuks mitte. Laskmata end sellest liigselt häirida kogunesime kaunite käsitööliste tuppa, kus mobiililampide valgel lasti hea maitsta kohalike suupistete ja jookide reservidel. Lõpuks saabus ka valgus ja algas viimane kohvripakkimine.

Hindrek, pildid Kristilt

13. august ehk kolm on kohtu seadus

13. augusti hommik võiks minu jaoks vabalt sellist pealkirja kanda, sest otsustasime kolmandat korda ronida Metepecis asuva mäe tippu. Varahommikusel retkel oli üks ja ainus eesmärk - lõpuks ometi ära näha ja jäädvustada Popocatepetli vulkaan täies hiilguses, ilma varjava pilvemütsita. (Kui Sa, hea lugeja, ei ole veel 12. augusti postitust näinud, siis tasub seda kindlasti lugeda, sest Triin räägib seal põhjalikumalt Popost ja tema väiksemast kaaslasest.)

Äratus oli hommikul kell 7. Pille suundus hotelli juurde helikopteri maandumisplatsile veenduma, et taevas tõesti on pilvitu. Kui ta rõõmusõnumiga tuppa naases, asusime ka meie Sirjega end kiirelt valmis sättima, sest kella kümneks planeeritud väljasõidu tõttu oli aega üsna napilt. Enne mäe poole suundumist käisime veel kord kolmekesi helikopteri maandumisplatsil ära, et oma silmaga veenduda vulkaani olemasolus (loe: nähtavuses). Vulkaan oli täitsa omal kohal ja meeldiva boonusena kohtasime platsil ka vilepilli mängivat jaapanlast. Teekond mäkke oli meile juba kahest varasemast korrast tuttav ning paarkümmend minutit hiljem sain veidi tagapool tulevatele kaaslastele rõõmsalt hüüda "Olemas!". Rõõm oli eriti suur seetõttu, et päev varem olime hiljaks jäänud ning tippu jõudes saanud suure vulkaani asukohta aimata ainult pilvekuhja järgi. Loomulikult tegime hulgaliselt pilte nii vulkaanidest kui endist nende taustal. Pärast fotosessiooni tulime kiirelt hotelli tagasi, et enne Mexico City kanti startimist jõuaks veel pesus käia, hommikust süüa ja asjad kokku pakkida.

Kuigi juba kevadest saadik oli teada, et World Folkloriada kolmas ehk viimane etapp viib meid Mexico City'sse, siis tegelikult me festivali raames pealinna ei jõudnudki. Meie selle päeva sihtkohaks oli hoopis pealinna lähistel asuv linn nimega Chalco. Väljasõit oli algselt planeeritud kella poole kümneks, aga siinse nn Mehhiko aja tõttu leppisime juba eelmisel õhtul kokku, et koguneme pakitud kohvritega fuajees kell kümme. Asju bussi pakkima hakates selgus, et meie kõigi kohvrid bussi all olevasse pagasiruumi küll ära ei mahu. Pärast mõningast arutelu otsustati ülejäänud kohvrid bussi sisse vinnata. Kuna oleme sellel reisil juba nii mõndagi kogenud, siis ei olnudki väga üllatav, kui bussijuht enne sõitma asumist bussi alla ronis ja teine mees teda traadirulliga assisteeris. Sarnane traadiga bussi parandamine kordus mõnisada meetrit hiljem veel teistki korda. Konarlikule algusele vaatamata kulges bussisõit hästi, viies meid läbi maalilise Mehhiko maastiku, kus teed suunduvad pidevalt üles-alla. Nutikate seadmetega leigarid teavad rääkida, et vahepeal olime rohkem kui 3100 meetri kõrgusel.

Kõik esimesel päeval Chalcos toimunu võiks kokku võtta juba tuttava sõnapaariga "some changes". Lihtsalt selle erinevusega, et siin toimus neid muudatusi järjest nii palju, et me isegi enam ei teadnud, kas nutta või naerda.* Linna jõudes saime endale taaskord politseieskordi ja peagi saabusid CIOFFi esindajad infoga. Kuuldu oli üsna segane, sest räägiti nii sööma minekust, vajadusest enne hotelli minekut teise bussi ümber kolida kui ka millalgi lähiajal toimuvast rongkäigust. Kuigi soovisime esmalt kohvrid hotelli viia, et vältida nende asjatut ümbertõstmist, leidsime end peagi sõidutee veerelt, kus kohvrid tuli mööda pikka rohtu, mulda ja tee ääres leiduvat prahti uue bussi peale vedada.

Rongkäiguga seonduv oli veelgi kummalisem. Algul öeldi, et peame minema rahvarõivaid selga panema, aga siis otsustati rongkäik hoopis tavariietes ehk tsiviilis teha. Bussist lõõskava päikse kätte jõudes ootas meid ees väljakule üles rivistatud puhkpilliorkester ning hümni saatel heisati pidulikult hiiglaslik Mehhiko lipp. Sellega meie jaoks rongkäik esmalt piirdus, sest saabus uus info, et rongkäik jääb siiski ära. Kuna buss oli vahepeal jõudnud minema sõita, suunati meid läbi mingi hoone ja jäeti sinna ootama. Mõne aja pärast saabus info, et peame minema tagasi sama hoone ette pilti tegema. Enne liikuma asumist jõudis juba selguda, et kõigepealt tuleb siiski jalutuskäik linnas ja alles seejärel pildistamine. See jalutuskäik loomulikult osutus "ära jäänud" rongkäiguks. Tavariietes rongkäigus kõndimine ja rahvale lehvitamine oli vägagi uudne kogemus.

Järgnes riiete vahetamine lähedalasuvas (mitte meie enda) hotellis, millest meil kujunes hiljem oma arusaam, sest maja ees bussi oodates võis märgata järjest uusi paarikesi sisse ja välja jalutamas. Lava juurde suundusime teadmisega, et meie oleme tänasel kontserdil esimesed. Kohapeal selgus, et plaanid on muutunud ning astume üles alles kolmandana, pärast Colombiat ja Šveitsi. Esinemine kulges eelnevatele seiklustele, libedale lavale ja tõrkuvatele mikrofonidele vaatamata meeleolukalt. Järgnevaid esinejaid me vaatama ei jäänud, vaid läksime riideid vahetama, et mõistlikul ajal hotelli jõuda. Tegelikult see manööver muidugi vilja ei kandunud, vaid järgnes hoopis pidev millegi või kellegi järgi ootamine. Enne õhtusööki leidsid korraldajad, et kaks pudelit tekiilat oleks hea moodus, kuidas meie tuju veidi tõsta. Küllap neil oli õigus.

Päeval (õigemini juba ööl) oli meie jaoks üks "kirss" veel varuks. Olime juba varem teinud nalja, et meie hotelli viimisega viivitatakse, sest ei taheta seda päevavalguses näidata. Südaöö paiku lõpuks kohale jõudes oli aga asi naljast kaugel. Leidsime end ühikalaadsest majutuskohast, kus hakkas järjest uusi ebameeldivusi selguma: narivoodid, niisked ja jahedad ruumid, kogu koridori peale ühine wc ja dušš, pesemisvõimalus ainult esimesel korrusel, puuduvad rätikud, must voodipesu jne. Pärast mõningast arupidamist asusid Kati, Kaia, Eduardo ja meie kohalik giid otsima uut ööbimiskohta. Neil oli õnne ja kella kahe paiku, kui vapramad meist olid jõudnud juba esimesed unenäod ära vaadata, panime kohvrid taaskord bussi ja sõitsime uude hotelli. Ruumi oli seal küll veidi vähe, aga see tundus kaheks viimaseks ööks siiski parim lahendus. Lõpp hea, kõik hea.

Eve

* Kuna olin juba Chalco poole sõites teada saanud, et täna on minu blogipäev, siis tegin päeva jooksul toimunu kohta pidevalt märkmeid. Tuleb tunnistada, et kohati muutus see üsna koomiliseks, sest uus, totaalselt muutunud info saabus enne, kui olin jõudnud eelneva endale telefoni toksida. Õnneks suutsin need märkmed hiljem kogemata telefonist ära kustutada, sest vastasel juhul oleks see postitus veel pikemaks kujunenud.

12. august ehk tipp ja vabadus

Üle pika aja on täna üks kena hommik. Selle nimel tuleb küll veidi võidelda... Nimelt on meile lubatud hommikusöök meie hotelli restoranis. Kell 9 oleme Paplitega resto uksel, kus meid võtab vastu kohalik bonne Rebeca, küsides kus ülejäänud u 30 inimest on ja väites, et kõik peavad ikka koos sööma tulema. Teame, et suurem osa rahvast alles magab. Nii tulebki teda veenda, et tegelikult saame me isepäi ka söödud. Saamegi Kontrastiks eelmise paari päeva "söögikohale" saame istuda ilusa kaetud laua taga ruumis, kus on valgust ja õhku, ümberringi teenindajad. Eelmiste päevade tujutus hakkab hajuma. Rõõmu suurendab veelgi kauaoodatud vaba hommik, mis vahelduseks päriselt ka vaba on.

Kõht täis, suundume Tõnuga jalutuskäigule Metepeci linnakese seni läbiuurimata paikadesse. Teel liitume Leesikate grupiga, kes koos Eduardoga on teel kõrval asuvasse mäkke. Tõus algab kitsa käänulise trepiga majakeste vahel, muutub seejärel ärevaid jõnkse tegevaks kaldpinnaks ning lõpuks heinamaaks. Heinamaalt algab buldooseriga rajatud lai tee veelgi kõrgemale. Tee lõpus mäe harjal saame aru, et see kuum jalutukäik on täiega seda väärt.

Meie ees lasub avar piiritu rohumaa hobusekarjaga ning, mis põhiline, segamatu vaade Mehhiko uhkusele - vulkaanide paarile Popocatépetl'ile ning Iztaccíhuatl'ile. Popocarépetl, hellitavalt Popo ehk suitsev mägi, on oma 5465 meetriga kõrguselt teine mägi Mehhikos. Iztaccíhuatl ehk magav naine on kõrguselt järgmine, 5230 m. Mehhiko silmaringi reisijuhist saab lugeda, et "legendi kohaselt armus sõdalane Popocatépetl asteegi kuningatütresse Iztaccíhuatlisse. Neiu käe võitmiseks alistas ta võitluses suure rivaali. Vääriti uskudes, et hukkus hoopis Popocatépetl, suri printsess südamevalusse. Legendi järgi muutis leinav Popocatépetl enda ja printsessi neiks kaheks mäeks. Iztaccíhuatli piirjooned sarnanevad vägagi magava naisega".
Popocatépetl on aktiivne vulkaan, mis purskas hiljuti 2002. aastal.

Avarus, õhk ja Popo lumine tipp pilvede vahel tekitavad erilise vabaduse tunde, mida ei saa kirjeldada, ega ka täiuslikult pildile püüda.
Igatahes pilte saab tehtud ohtralt Erinevaid poose jätkub nii leesikatele, Eduardole, meile järelejõudnud Pillele ja Elinale kui ka mulle Tõnuga. Oleme end unustanud vaadet ja vabadust nautima. See retk on kahtlemata tänase päeva tipphetk, igas mõttes.

3 graatsiat

Aasad aasadel

Tuleb sundida end meenutama, et pealelõunat on meil kohustusi, mis nõuab vormis olemist. Peab veel kiiruga basseini jõudma ning lõunatama.
Tänane tööplaan näeb ette rongkäiku ja 13-minutilist esinemist lähedalasuvas Atlixco linnas. Rongkäik viib meid peaväljakule. Linn osutub tõeliselt ilusaks paigaks. Linnarahvas vaatab ja pildistab meid, meie vaatame ja pildistame linna. Ega eel kõndivate jaapanlaste ning tagant tulevate beniinide trummide kõrvulukustava kõmina vahel meil muud üle jää.

Peale lühikest rongkäiku algab tavapärane some-changes-aeg, mil meie esinemise alguse aeg pidevalt muutub. 2xL on jõudnud juba laiali valguda, kui selgub, et meie lava-aeg algab kohe peale meie heliproovi, mitte peale jaapanlasi, nagu algne plaan ette nägi. Õnneks tunnetavad kadunud liikmed algavat etteastet ütlematagi ning kõik on õigeaegselt lava taga valmis. Esimest korda Mehhiko jooksul ei õnnestu mul rivi teha, jagan lühikava laiali ja peale. Tehtud. Esimest korda Mehhiko jooksul on tunda trupi väsimust.
Pean tunnistama, et oma üllatuseks pole siinne manjaanatamine mind endast välja viinud. Juba esimesel Mehhiko päeval Eduardoga koosolekul käies sai selgeks, et miski ei toimu plaani kohaselt; sageli talitatakse kokkulepitud plaanile risti vastupidiselt jms. Selles pidevas ootamises ja teadmatuses on 2xL'i esinemised ühed vähesed täpselt toimivad suurepärase meeleoluga hetked. Kaks sellist hetke ongi veel jäänud.
Õhtust veel: peale esinemist sisustab igaüks oma vaba aega Atlixco linna peal kes kuidas - jalutades, shopates, süües-juues... Toomasel kulub kogu aeg fotosessioonideks eraldi iga linna elanikuga (video Paraguay tüdrukutega) . Erik talub vapralt halba enesetunnet, kuni kohalik ambulants talle kiirremondi teeb; õhtusöögil särab juba ka tema silm.

Triin

11. august ehk pikk päev

Ärkasime varakult, et jõuda kella kaheksaks hommikusöögile. Hommikusöök toimus meie hotellilinnakust kolme minuti jalutuskäigu kaugusel, võileivakohas " Cocina Economica". Üllatusena saime seal aga paris korraliku ja ka maitsva kolme käiguga hommikusöögi. Esimeseks käiguks oli suhkrusai. Suhkrusaiad olid kõik erinevad ja neid jagati tavalisest pappkastist, kuid maitse oli neil hea. Teine käik oli magusate viljade päralt: papaia, melon, arbuus. Natukese aja pärast kostitati meid ka korraliku praega. Ülejäänud hommikupoolik kuni lõunani möödus basseinis või basseini ääres, kuidas kellelgi. Lõbu oli aga palju, ära põlemist samuti. Lõunasöök oli igaühel omal käel ja kella üheks pidime oma tubadest ära kolima. Asjad viisime ühte konverentsiruumi, seal vahetasime ka riided, et minna edasi esinemisele. Sõitsime veidi bussiga ja jõudsime kohta, kust meie buss enam edasi minna ei suutnud. Hakkasime juba jala minema, sest meile öeldi, et lähme kõigepealt sööma. Varsti oli aga meie teel üks politseiauto, kes pakkus lahkelt küüti, kuid ainult neljale inimesele. Teised jaotati Benini ja Filipiini busside vahel. Jõudsime jälle uute basseinide juurde, seekord aga rahvarõivis, niiet ujumine jäi kahjuks ära. Meile pakuti tortillasi, riisi, kanasuppi ja lambaliha mis oli mässitud banaanilehtedesse. Peale sööki läksime kõik busside peale ja sõitsime oma bussini, millega kihutasime esinemispaikka. Linn, kus me käisime oli Santa Isabel Cholula. Tegemist oli väga armsa väikse linnaga, kuid ringi hulkus rekordarv koeri, mis tektitas vahepeal ebamugavustunnet.

Heliproovi me esinemise jaoks teha ei saanud, seega esinesime ilma võimenduseta ja saime täitsa toredasti hakkama. Publikule igatahes meeldis niivõrd, et plaksutamiseks tõusti isegi püsti. Peale esinemist oli meil palju vaba aega, mida igaüks oma äranägemise järgi sisustas. Enne õhtusööki viidi meid etendusele. Buss peatus pimedate põldude vahel, jättes nõrganärvilistele kahtlase mulje. Etendus ise oli aga väga elamusterohke. Nägime kuidas viis meesterahvast kõrge posti otsas olid. Kõik nad olid riietatud lindudeks. Neli neist hakkasid pea alaspidi rippudes alla tulema ja viies tantsis otsas. Kui kõik neli alla olid jõudnud tuli ka viimane, tehes rahvast hullutavaid trikke. Tundus, et neil ei olnud muud julgestust, kui see nöör, mida mööda nad end alla kerisid. Kui kõik õnnelikult posti ostast alla olid jõudnud, tantsiti veel ümber selle. Lähemalt saab selle kohta lugeda siit: https://en.m.wikipedia.org/wiki/Danza_de_los_Voladores

Lõpuks oli jõudnud kätte õhtusöögi aeg! Sõitsime bussiga sinna linnakesse tagasi ja seal ootasid meid värsked tacod ja muidugi riis. Hotelli tagasi jõudsime juba uuel päeval. Saime uued toad, mille ainukeseks puuduseks oli see, et pistikuid oli vaid üks. Kuid voodi nägemine rõõmustas igaüht ja nii mindigi linade vahele.

Meelise uus voodi

Ursula

10. august ehk KÄIGUKASTID JA KANALASTID

Tänane hommik algas nagu eilegi, äratusega kell 7:50, et veeta päev Pueblas. Meile juba tuttava Mehhiko kombe kohaselt startis buss 20 minutit planeeritust hiljem. Olles viivituse viisakalt istudes ära kannatanud, olime ligi tunni aja pikkuseks sõiduks valmis. Kui sõidetud oli vaevalt kümme minutit, kuulsime bussi alt pauku, mille järel bussijuht sõiduki kanjonit meenutava kraavi äärde tõmbas. Selgus, et käigukast (vist) oli otsad andnud.
Algas pikk ooteaeg, mille jooksul meie kaameramehe, Puhki, eestvedamisel lendlesid bussis ropud naljad nii kastide, kangide, kui ka bussijuhtide kohta. Tiit pani tähele põllu peal tatsavaid hobuseid ja tuli mõttele õpetada neile meie jaoks nii tuttavat Hobusemängu. Leesikatel tuli mõte istuda kõik bussi kraavipoolsele küljele, et näha, mis juhtub. Kui bussis olev meeleolu oli muutumas lõbusast meeleheitlikuks, saabus meile pääste. Pääste kujutas endast kahte bussi, ühte tühja, ja teist, pooleldi täis Filipiine. Jagunesime siis kaheks ja sõitsime peale tunniajalist viivitust mööda kiirteed edasi.
Jõudsime Puebla rahvatantsukooli, kus saime kidurat hommikusööki, mille jooksul said eestlased rahuldatud oma päevase vingumisvajaduse. Kui kõhud täis ja lauad puhastatud, algas õpituba, mille jooksul said eestlased kaasa lüüa Benini meeste ansamblis, kus sai taguda trumme, lehmakelli, ja mõni sai isegi hääle soojaks laulda (Puhk üürgas Benini laulule kaasa.) Sellele järgnes Eesti 45 minutit õpituba, mille käigus pandi aafriklased kalameest ja labajalga tantsima, kusjuures mõni Benini mees tegi labajalasammu korralikumalt kui vanad leigarid. Peale õpituba suundusime Mehhiko põlisrahva iidsesse püramiidi Puebla külje all, sissepääs maksis 65 peesot, kusjuures Mehhiklastele oli sissepääs tasuta. Tuur algas jalutuskäiguga kitsas koopas läbi püramiidi, kus pikemad eestlased pidid kummargil käima. Olles läbinud käigu, nägime püramiidi juurdeehituste varemeid, ja mis kõige kummalisem, kassimõõtu halle oravaid seal ringi siblimas. Eestlased tundsid oravate vastu suurt huvi. Peale jalutuskäiku ümber varemete leidsime end püramiidi seina juures, kuhu loomulikult kõik otsa ronisid ja mille otsas sündisid mõned päris head pildid.

Ühepikkused mehed

Kui püramiidist isu täis anti meile tund aega uudistada püramiidi kõrval asuvat turgu ja kirikut, enne kui uuesti koguneda tuli. Kogunemisel otsustati ühiselt sööma minna, ja kui olla korra juba Ameerika külje all, siis minna sööma KFCsse (USA kiirtoidukoht, mille menüü põhielement on friteeritud kana), kus sai tellitud pangede kaupa kana.

Küll oli see hea, aga pool tundi hiljem ei tahtnud keegi enam söögist mõeldagi. Võtsime järelejäänud kana ühes ja läksime välja. Välja astudes silmasime midagi uskumatut. Eemal, üle autode, parklate ja majade, seisis suitsev vulkaan Popocatepetl. Tõeline "inimene versus loodus".
Siis läksime tagasi Puebla rahvatantsukooli, kus saime taas õpetada Benini mustadele täkkudele eesti tantse. Ülejäänud õhtu möödus võrdlemisi rahulikult, sõime õhtust ja hakkasime tagasi kodukoha poole sõitma Toskar

9. august

9. august

Esimene hommik uues hotellis uute üllatustega. Meie hotellis on restoran, mille hinnad on tänavakohvikute ja poekraamiga kõrvutades kordades kõrgemad. Ilmselt seetõttu otsustas kohaliku festivali peaorganisaator, et festivallaseid toitlustatakse Pueblas kohaliku tantsukoolihoone teatrisaalis, mis sisuliselt tähendab seda, et jõudmaks kella üheksaks hommikusöögile, ärgatakse hotellis kell pool kaheksa, istutakse kaheksast bussi peale ja vuratakse Puebla poole. Kohale jõudes pole (kahjuks juba ootuspäraselt) toidulõhnagi tunda, mis tähendab taaskord ootamist.

Puudutasin mitmeid tähtsaid reisile ja Mehhikole iseloomulikke omadusi: ahorita, kiilumine, ajadilemma, iseendaks jäämine, toit. Andestagem kõrvalekalle ja süüvigem!

Kiilumine.
Võõras elutempo rabab meid reisi esimestest hetkedest peale. Astudes Mehhiko pinnale, muutuvad aega puudutavad füüsika seadused ja ajaarvestamise kultuur, mille võib kokku võtta sõnaga ahorita (ahorita ehk aurita ehk ebaselge, -kindel kellaaeg/ajavahemik kusagil tulevikus, sisaldades võimalust, et sündmust, millest jahutakse, ei toimugi)*. Sellest tulenevad lõpmatud kiilumised, ootamised, passimised. Ebatäpsete, kuid siiski notaablite arvestuste järgi oleme puhast ooteaega kogenud 48+ tundi kogu reisi peale, mis ei hõlma lennujaama transiiditsooni, bussisõiduaega, kontserdil oma esinemiskorra ootamist. Statistiliselt pole see vahest märkimisväärne, kuid ooteolukorras tekitab see omajagu ebamugavust.

Ajadilemma.
Eelmisest lõigust tulenevalt tekib kultuuride konflikt: punktuaalne eestlane kulgeva, hajameelse mehhiklase vastu. 2xL (igaks juhuks mainin veel kord, et too numbri-tähekombinesoon (taotluslik!) tähistab Leigareid ja Leesikaid) on harjunud kokkulepitud kellaaegadest kinni pidama väikese ajavaruga (loe: 15 minutit varem kohal), mis maandab riske, tagab valmisoleku ja rühma paindlikkuse. Mehhiklased seevastu ei tunne pinget kellaaja kukkumisel: vilistatakse esihammaste vahelt: "Ahorita!" ja kõik lükkub edasi - tekib ummistus, mille taha takerdub plaanide sujumine. Aga seda ei panda pahaks: tekib ju paus ja võimalus kulgeda pärituules, force major haarab tüüri. Siit ka dilemma: kas kohanduda, võtta omaks (eksootiline?) elutempo või järgida rangelt oma distsipliini, mis meie jaoks tuleneb vähemalt osaliselt viisakusest (tahame ju olla viisakad, väärikad, et meie järgi ei peaks ootama). Quoi faire?

Iseendaks jäämine.
On viimaks kohane tuua sisse isiklik element, subjektiivne tunnetus, mille saab analoogiana kanda üle kogu rühmale. Kuidas?
Pean ennast poole kohaga kameeleoniks. Seda selles mõttes, et ma kaldun alati (kord kiiremini, kord vaevarikkamalt) kohanema keskkonnaga, võttes omaks selle tempo, aja-, unerežiimi jne. Sellest johtuvalt on lisaks välismaailma vastuolule (eestlane vs mehhiklane) pead tõstmas ka sisemaailma konflikt: kas kohanduda või püsida. Tunnen ju selgelt lodevuse tõmmet, keskkonna ja harjumuspärase, juurdunud comme il faut ideoloogia nihet, mis alarmi lööb: olen ju silmatorkav valge vares, maastikul liialt nähtav nagu musta karvaga jänes lumehangel. Appi!
Siin aga mobiliseerub vastaspool, mässumeelne, trotslik rinne, eestluse kvintessents. Tööle hakkab nn vana hea kogukonna patrull, sotsiaalne politsei, mis liikmeid reas ja sündsuse piirides hoiab.
Võtame argisituatsiooni: teadetetahvlil seisab väljasõidu kellaaeg, ütleme nt soliidne kümme hommikul, mille lähenedes avastatakse, et rahvarõivad on triikimata, kingad tolmused, hambad pesemata jne jne. Algab lahing: ahorita sõjapasun hüüab, ratsaväerünnak sööstab tuhatnelja mööda seljaaju alla, ähvardades halvata logistiliselt ja strateegiliselt üliolulise liikumisaparaadi, mida juba varjunud dessantväelased (vigastused, päikesepõletused, seedehäired, nohu jms) selja tagant pideva turmtule all hoiavad. Samal ajal on ajustaabis valvel retaliatsiooniüksus: sotsiaalne häbi, mis on juba mineerinud teesõlmed ja saatnud välja soomustatud üksused, mis pealetungi peatavad.
Mida see eelnev häma tähendab? Aga otseloomulikult seda, et jõud, mis ei luba rihma lõdvaks lasta, on 2xL trupp, kogukond. Ennekõike on see häbi rühma ees, kes võtab vaevaks tulla õigel ajal kohale ja on sunnitud ootama minu laiskuse pärast, mis liikmed kärmemini tööle ärgitab. Ahorita on löödud. Eestlus säilib eestlaste keskel. Kas pole mitte kena? Mainisin enne, et minu subjektiivne sõjategevus kandub üle ka teistele ja nii see paistabki olevat. Vähemalt suusõnalisi kinnitusi uskudes: peljatakse pigem ühiskonna teravaid pilke, kadalippu, mis piitsutab hilinejaid nägemisulatusse ilmudes, kui häbi, vahest isegi ülbust festivali korraldustiimi ees. Nagu elu näitab, siis kõik programmiline venib igal juhul, aga just need kirjutamata hilinemiseseadused, mis Eestis ja eestlaste seas kehtivad, toimivad regulaatoritena, mis asjad ja inimesed automaatselt õigel ajal õigesse paika loksutavad. Savvy?

Ohsajeerum, läks pikale. Jäime hommikusöögile pidama (äärmiselt eestlaslik :)). Hommikusöögil ilmutas end üks tuntud tõde: näljane eestlane on kuri eestlane. Pikemalt pahameeletormil ei tasu peatuda, rääkida tuleb pigem situatsioonist. Nimelt, nagu öeldud, viibime tantsukooli teatrisaalis, kuhu saabume mõnikümmend minutit pärast söömaaja väljakuulutatud algust. Laudadel pole aga pea mitte midagi. Ka kohv on pigem "/toiduaine/-laadne toode". Ükshaaval hakkasid siis laekuma erinevad suupisted: sai, sink, või, porgandi-baklažaani hautis, munapuder, tee. Tunne oli, nagu (piltlikult) sööks tervikliku võileiva asemel kõigepealt saia, siis võid, seejärel sinki ja lõpuks kurki. Ikea-söömaaeg. Ja iga toidu laekumise vahel ei puudunud ka arvestatav intervall. See annab vahest piisavalt konteksti järgnenud pahameele tekkimisele.

Järgmine päevakorrapunkt oli paaritunnine linnatuur. Alustasime katedraaliga otse linna südames (taustaks nii palju, et meie bonne Eduardo naljatas, et linnas on rohkem kirikuid kui Oxxosid (Oxxo=väike toidupood, mis reeglina paikneb igal tänavanurgal)). Katedraal oli tohutu ja uhke. Seest rohke ornamentikaga, kahe altariga, millest üks meenutas antiik-kreeka templi fassaadi, teine esindas Ladina-Ameerika klassitsismi, pakkus katedraal palju avastamisrõõmu. Kaks tähelepanekut: mehhiklased on suures vaimustuses naturalistlikest, isegi vahel grotesksetest vahakujudest, mis tähtsamad piiblitegelased ja -seigad puust ette ja punaseks teevad, ja kirikutes on igale pühakule oma altarinurk, mida piirab kõrge raudvärav. See selleks. Lütseumlastel polnud mõistagi raskusi žongleerida piiblistseenidega, mida kujutasid freskod, tahvlimaalid, vahakujud jne. Külastuse naelaks kujunes Pikachu, kes õhupallina katedraalis ringi hõljus.

Järgmisena külastasime kullast kabelit, mille kaunistamiseks kulunud kulla netomassiks hindas meie oma kullassepp Heikki umbes 200 kilogrammi. Ilus oli. Edasi kulgesime mööda kommitänavat, kus maitsesime erinevaid Mehhiko maiuseid, basaari poole. Basaaridel oleme käinud üpriski palju erinevates paikades, aga pikapeale näib, nagu müüksid kõik putkad samu asju. Umbes nii see ongi. Rahakott kergem, lõunatasime taas teatrisaalis ja sõitsime esinemispaika.

Esinesime seekord fassaadilt Saku Suurhalli meenutavas hoones, mille saal omakorda meenutas Nordea kontserdimaja. Heliproovidega on meil üldiselt kiire: tihtipeale ei taheta meile neid võimaldada, sest kontserdi ettevalmistused venivad pikale ja publik peab ootama. Jalga vastu lavalaudu lüües palusime nõudlik-viisakalt helimehi ja saimegi heliproovi, mille ajal juba rahvas saali kogunes. Alustas mõistagi trupp, kes andis kiire ülevaate riigi ajaloost: pärismaalased-konkistadoorid-iseseisvumine-tänapäev. Kiire tutvustuse järel algas kontsert. Enne meid kütsid rahva kuumaks kaks kohalikku rühma ja jaapanlased oma võimsa trummietteastega. Meie alustasime kontrastiga trummidele: tasase põhjamaise sahiseva hiiukandlemängu ja labajalaga. Esinemine õnnestus. Meile järgnesid Paraguay oma rõõmsameelsete laulude ja tantsudega, enim vaimustusime tüdrukust, kes tantsis pea peal neljakorruselist pudelitorni balansseerides; Kameruni prints, kes esitas improviseeritud arhailise tantsu, kandes eriskummalist kostüümi õlekõrtest, elevandimaskist, sulgedest ja kõlisevast; Benini Rahvusballett, mille etteaste mõjus energiapommina; Filipiinid, mille tillukest kasvu tantsijad siblisid üliosavalt tantsujoonistes, tekitades sipelgapesa meenutava pildi, milles kõik omal kohal oli. Kiire tänutseremoonia järel jooksime läbi paduvihma bussi ja sõitsime tuttavasse teatrisaali sööma.

Üllatus! Meid ootas ees mariachiansambel, kes õhtusöögi kõrvale muusikat mängis, laskudes mõneks looks ka lavalt alla rahva sekka. Meil on varemgi reisi jooksul olnud kogemusi mariachide valju muusikaga, kuid seekord oli kogemus väga-väga meeldiv: Paraguay laulukõrid haarasid mõnedeks lugudeks viisihääle enda kätte, kuid eestlased ei jäänud neist sammugi maha. Nimelt on üks mehhiko rahvaviis meile tuntud "Joo, sõber, joo!" nime all ja kui ansambel laulu refräänini jõudis, tõusid eestlaste laudkonnad püsti, tõstsid tekiilaklaasid ja laulsid täiel rinnal üle saali oma versiooni. Refrääni lõpus keerati klaaside põhjad lae suunas ja istuti ovatsioonide saatel tagasi toolidele. Jätsime oma märgi kohalike mäludesse! Ansambli lahkudes pidu ei vaibunud, vaid tants ja trall jätkus makimuusika saatel. Suheldi, tantsiti, mekiti, nauditi. Kodutee kulges juba vaikuses, hotellis vahetati veel paar sõna, oodati ära järgmise päeva info ja heideti magama.

Kaarel

* viide postitusele "some changes"