Vahepala - hommikune jooks

Kolmanda päeva hommikul kell 8.00 peksin ma end voodist üles ning läksin jooksma, et avastada linna ning teha trenni, kuid linna avastamise asemel juhtus minuga mitmeid huvitavaid asju.

Olles jooksnud umbes kilomeetri, avastasin, et linnas toimub mingit sorti jooksuvõistlus, sest igalpool teedel seisid politseinikud, liiklus oli peatatud ning mind ümbritsesid kümned teised jooksjad. Mõtlesin, et jooksen nendega kaasa natukene aega, sest nii saan näha peatänava asemel ka muid peidetud atraktsioone. Igatahes jooksin ma nendega koos umbes 3km kuni avastasin, et peaks tagasi keerama, kuid tagasiminek enam nii lihtne polnud. Tuli välja, et olin olnud jooksjate kolonni lõpus, niiet mul polnud enam võimalik sama teed pidi tagasi minna, sest polnud enam jooksjaid, kellele oleks saanud järgneda., Niisiis hakkasin ma otsima koduteed. Olles kaotamas lootust nägin ma üht politseiniku, kelle käest küsisin, kuidas saada hotelli, see muidugi ei osanud inglise keelt ning näitas käega lähenevale politsei kastikale ning ütles: “El” (tõlkes “tema”). Auto peatus minu kõrval ning selle sees olev politseinik tõepoolest oskas natukene inglise keelt, kuid tema antud juhtnöörid hotelli saamiseks olid liiga segased, niiet küsisin lihtsalt, kuidas saada peatänavale. Nii palju ta muidugi inglise keelt ei osanud ning ütles mulle, et roniksin tema auto kasti. Seejärel transporditi mind politseiauto kastis peatänavale, mis oli umbes 200m kaugusel minust. See politseinik on minu uus kangelane, kahjuks unustasin telefoni hotelli niiet ei saanud pilti temaga teha. Peatänavalt ma jätkasin oma jooksu ning jõudsin hommikusöögiks koju.

Tagasiteel nägin ma üht meest, kes kõndis alla mäest ning kellel oli pea peal suur saiakandik. Tema tasakaaluvoime oli vapustav.

Kokku jooksin ma 6km, mis olid vist minu elu õudseimad, sest koguaeg pidi jooksma mäest üles voi alla, kuid see tunne, mis pärast oli, oli väga mõnus. Homme jälle!

Erki Herki

Imeline vaade ja esimene esinemine

Täna käisime väikesel ekskursioonil Zacatecase kõige kõrgemas punktis. Mäe otsa saime kondliga. Kondli juurde saamiseks pidime ennem ronima üles mitmetest treppidest, kõige pikema trepi peal otsustasime mina ja Ott, et hea mõte oleks võidu trepist üles joosta. Mina võitsin. Kondel sõitis üle linna umbes 50 meetri kõrguselt ning oli ainult kaks korda alla kukkunud. Teades seda fakti, ei hakanud me kondlit kõigutama, kuigi Heikki soovitas. Pärast kondlisõitu pidime me veel mööda mäe äärt üles ronima. Õnneks olid tee ääres üles pandud telgid, kus müüdi erinevaid käevõrusid ja ehteid. Sealt ostsin endale käevõru, millele on kirjutatud "Jesus". Kui olime raja lõppu jõudnud, tegime paar pilti ning ronisime kaljust üles, sest me tahtsime kõige kõrgemasse punkti minna. Kõrgeimasse punkti jõudsime ainult mina ja Kaarel, sest teised ei julenud kaasa tulla. Sealt ülevalt sai võimsa vaatega pilte.

Kaljult alla tulles vaatasime, mida poodides müüakse. Avastasime väga lahedad seljakotid, mille enamus leesikaid omale soetas. Samuti müüdi seal ka ponchosid, kuid need olid akrüülist ning neid me ei ostnud. Mäe otsas proovisime ka kaktusemarju ning chilliga mangot, viimane meeldis mulle eriti. Kahjuks väga kaua ringi ei saanud vaadata, sest enamus tahtsid alla saada ning minna lõunat sööma. Kuna kondlile oli liiga pikk järjekord, siis otsustasime, et kõnnime mööda mägirada alla. Kogunesime uuesti keskväljakul, sealt läksid enamus hotelli sööma, aga mitte mina.

Lõuna ajal läksime mina, Kaarel, Anneli, Kati ja Lisanna Eduardo järel ühte söögikohta, mis pidi olema üks tema lemmikuid. Seal saime süüa enchiladasid, mis viisid keele alla. Samuti saime proovida ka horchatat, mis on üks Mehhiko traditsionaalne jook, mis koosneb riisiveest, piimast ja kaneelist. Seda jõime me ära kaks kannutäit, sest see oli niivõrd hea. Pärast sööki pidime naasema hotelli, et valmistuda õhtuseks paraadiks.

Paraad algas kell 18.00 ning seal nägime esimest korda kõigi riikide rahvuslikke riideid. Paraad oli väga meeldiv, sest mehhiklased olid väga elavad ning tahtsid koguaeg meiega pilti teha. Eriti muidugi minu, Oti ja Toomasega, sest me olime kolmekesi kolonni eesotsas ning oleme ka kõik pea kaks meetrit pikad. Paraad viis meid linna väljakule, kus iga riik pidi esitama 4 minutilise etteaste. Meie olime kaheteistkümnendad, seega pidime me veidi ootama. Selle ooteajaga saime vaadata teiste riikide rõivaid ning leesikate tüdrukud said teha pilti koos Tahit poistega, kellel muidugi ülakere oli paljas ning kellel oli alakeha ümbes mässitud rätiku taoline asi. Liikusime natukese aja pärast lava taha, kust saime vaadata ka Tahiti esinemist, mis oli väga naljakas, sest ühel poisil hakkas rätik ära tulema ning tema tagumikku oli väga hästi kõigile lava taga olijatele näha. Pärast Tahitit oli veel üks riik ning siis olime meie. Esitasime kaht tantsu: koukakaalup-tursamäe (?) ja kirburaputamine. Esinemine läks hästi ning saime koju minna, kus sai õhtusööki ning palju nalja. Erki Herki