12. august ehk tipp ja vabadus

Üle pika aja on täna üks kena hommik. Selle nimel tuleb küll veidi võidelda... Nimelt on meile lubatud hommikusöök meie hotelli restoranis. Kell 9 oleme Paplitega resto uksel, kus meid võtab vastu kohalik bonne Rebeca, küsides kus ülejäänud u 30 inimest on ja väites, et kõik peavad ikka koos sööma tulema. Teame, et suurem osa rahvast alles magab. Nii tulebki teda veenda, et tegelikult saame me isepäi ka söödud. Saamegi Kontrastiks eelmise paari päeva "söögikohale" saame istuda ilusa kaetud laua taga ruumis, kus on valgust ja õhku, ümberringi teenindajad. Eelmiste päevade tujutus hakkab hajuma. Rõõmu suurendab veelgi kauaoodatud vaba hommik, mis vahelduseks päriselt ka vaba on.

Kõht täis, suundume Tõnuga jalutuskäigule Metepeci linnakese seni läbiuurimata paikadesse. Teel liitume Leesikate grupiga, kes koos Eduardoga on teel kõrval asuvasse mäkke. Tõus algab kitsa käänulise trepiga majakeste vahel, muutub seejärel ärevaid jõnkse tegevaks kaldpinnaks ning lõpuks heinamaaks. Heinamaalt algab buldooseriga rajatud lai tee veelgi kõrgemale. Tee lõpus mäe harjal saame aru, et see kuum jalutukäik on täiega seda väärt.

Meie ees lasub avar piiritu rohumaa hobusekarjaga ning, mis põhiline, segamatu vaade Mehhiko uhkusele - vulkaanide paarile Popocatépetl'ile ning Iztaccíhuatl'ile. Popocarépetl, hellitavalt Popo ehk suitsev mägi, on oma 5465 meetriga kõrguselt teine mägi Mehhikos. Iztaccíhuatl ehk magav naine on kõrguselt järgmine, 5230 m. Mehhiko silmaringi reisijuhist saab lugeda, et "legendi kohaselt armus sõdalane Popocatépetl asteegi kuningatütresse Iztaccíhuatlisse. Neiu käe võitmiseks alistas ta võitluses suure rivaali. Vääriti uskudes, et hukkus hoopis Popocatépetl, suri printsess südamevalusse. Legendi järgi muutis leinav Popocatépetl enda ja printsessi neiks kaheks mäeks. Iztaccíhuatli piirjooned sarnanevad vägagi magava naisega".
Popocatépetl on aktiivne vulkaan, mis purskas hiljuti 2002. aastal.

Avarus, õhk ja Popo lumine tipp pilvede vahel tekitavad erilise vabaduse tunde, mida ei saa kirjeldada, ega ka täiuslikult pildile püüda.
Igatahes pilte saab tehtud ohtralt Erinevaid poose jätkub nii leesikatele, Eduardole, meile järelejõudnud Pillele ja Elinale kui ka mulle Tõnuga. Oleme end unustanud vaadet ja vabadust nautima. See retk on kahtlemata tänase päeva tipphetk, igas mõttes.

3 graatsiat

Aasad aasadel

Tuleb sundida end meenutama, et pealelõunat on meil kohustusi, mis nõuab vormis olemist. Peab veel kiiruga basseini jõudma ning lõunatama.
Tänane tööplaan näeb ette rongkäiku ja 13-minutilist esinemist lähedalasuvas Atlixco linnas. Rongkäik viib meid peaväljakule. Linn osutub tõeliselt ilusaks paigaks. Linnarahvas vaatab ja pildistab meid, meie vaatame ja pildistame linna. Ega eel kõndivate jaapanlaste ning tagant tulevate beniinide trummide kõrvulukustava kõmina vahel meil muud üle jää.

Peale lühikest rongkäiku algab tavapärane some-changes-aeg, mil meie esinemise alguse aeg pidevalt muutub. 2xL on jõudnud juba laiali valguda, kui selgub, et meie lava-aeg algab kohe peale meie heliproovi, mitte peale jaapanlasi, nagu algne plaan ette nägi. Õnneks tunnetavad kadunud liikmed algavat etteastet ütlematagi ning kõik on õigeaegselt lava taga valmis. Esimest korda Mehhiko jooksul ei õnnestu mul rivi teha, jagan lühikava laiali ja peale. Tehtud. Esimest korda Mehhiko jooksul on tunda trupi väsimust.
Pean tunnistama, et oma üllatuseks pole siinne manjaanatamine mind endast välja viinud. Juba esimesel Mehhiko päeval Eduardoga koosolekul käies sai selgeks, et miski ei toimu plaani kohaselt; sageli talitatakse kokkulepitud plaanile risti vastupidiselt jms. Selles pidevas ootamises ja teadmatuses on 2xL'i esinemised ühed vähesed täpselt toimivad suurepärase meeleoluga hetked. Kaks sellist hetke ongi veel jäänud.
Õhtust veel: peale esinemist sisustab igaüks oma vaba aega Atlixco linna peal kes kuidas - jalutades, shopates, süües-juues... Toomasel kulub kogu aeg fotosessioonideks eraldi iga linna elanikuga (video Paraguay tüdrukutega) . Erik talub vapralt halba enesetunnet, kuni kohalik ambulants talle kiirremondi teeb; õhtusöögil särab juba ka tema silm.

Triin

11. august ehk pikk päev

Ärkasime varakult, et jõuda kella kaheksaks hommikusöögile. Hommikusöök toimus meie hotellilinnakust kolme minuti jalutuskäigu kaugusel, võileivakohas " Cocina Economica". Üllatusena saime seal aga paris korraliku ja ka maitsva kolme käiguga hommikusöögi. Esimeseks käiguks oli suhkrusai. Suhkrusaiad olid kõik erinevad ja neid jagati tavalisest pappkastist, kuid maitse oli neil hea. Teine käik oli magusate viljade päralt: papaia, melon, arbuus. Natukese aja pärast kostitati meid ka korraliku praega. Ülejäänud hommikupoolik kuni lõunani möödus basseinis või basseini ääres, kuidas kellelgi. Lõbu oli aga palju, ära põlemist samuti. Lõunasöök oli igaühel omal käel ja kella üheks pidime oma tubadest ära kolima. Asjad viisime ühte konverentsiruumi, seal vahetasime ka riided, et minna edasi esinemisele. Sõitsime veidi bussiga ja jõudsime kohta, kust meie buss enam edasi minna ei suutnud. Hakkasime juba jala minema, sest meile öeldi, et lähme kõigepealt sööma. Varsti oli aga meie teel üks politseiauto, kes pakkus lahkelt küüti, kuid ainult neljale inimesele. Teised jaotati Benini ja Filipiini busside vahel. Jõudsime jälle uute basseinide juurde, seekord aga rahvarõivis, niiet ujumine jäi kahjuks ära. Meile pakuti tortillasi, riisi, kanasuppi ja lambaliha mis oli mässitud banaanilehtedesse. Peale sööki läksime kõik busside peale ja sõitsime oma bussini, millega kihutasime esinemispaikka. Linn, kus me käisime oli Santa Isabel Cholula. Tegemist oli väga armsa väikse linnaga, kuid ringi hulkus rekordarv koeri, mis tektitas vahepeal ebamugavustunnet.

Heliproovi me esinemise jaoks teha ei saanud, seega esinesime ilma võimenduseta ja saime täitsa toredasti hakkama. Publikule igatahes meeldis niivõrd, et plaksutamiseks tõusti isegi püsti. Peale esinemist oli meil palju vaba aega, mida igaüks oma äranägemise järgi sisustas. Enne õhtusööki viidi meid etendusele. Buss peatus pimedate põldude vahel, jättes nõrganärvilistele kahtlase mulje. Etendus ise oli aga väga elamusterohke. Nägime kuidas viis meesterahvast kõrge posti otsas olid. Kõik nad olid riietatud lindudeks. Neli neist hakkasid pea alaspidi rippudes alla tulema ja viies tantsis otsas. Kui kõik neli alla olid jõudnud tuli ka viimane, tehes rahvast hullutavaid trikke. Tundus, et neil ei olnud muud julgestust, kui see nöör, mida mööda nad end alla kerisid. Kui kõik õnnelikult posti ostast alla olid jõudnud, tantsiti veel ümber selle. Lähemalt saab selle kohta lugeda siit: https://en.m.wikipedia.org/wiki/Danza_de_los_Voladores

Lõpuks oli jõudnud kätte õhtusöögi aeg! Sõitsime bussiga sinna linnakesse tagasi ja seal ootasid meid värsked tacod ja muidugi riis. Hotelli tagasi jõudsime juba uuel päeval. Saime uued toad, mille ainukeseks puuduseks oli see, et pistikuid oli vaid üks. Kuid voodi nägemine rõõmustas igaüht ja nii mindigi linade vahele.

Meelise uus voodi

Ursula