some changes

4.augusti hommiku kohta oli teatetahvlil kirjas, et kell 9 hommikul on sõit La Bufasse kõikide osalevate gruppide ühisele pildistamisele. Enne seda käisid kõik loomulikult söömas ja umbes 10 minutit pärast algset kogunemisaega olid kõik rahvarõivis hotelli fuajees. Väike hilinemine annab märku kohaliku oluga harjumisest, sest kokkulepitud ajal ei juhtu siin tavaliselt midagi. Kuulsime meie giidi Eduardo käest, et neil on Mehhikos kaks väljendit, mida eesti keelde väga hästi tõlkida ei saa: ahorita [aurita], mille ristisime praeguks, ja ahora [aura], mis tähendab praegu-praegut. Kui öeldakse ahorita, peame arvestama, et tunni aja jooksul ei pruugi veel midagi juhtuda. Ja kahjuks kasutatakse seda väljendit palju tihemini kui ahorat. Sellegipoolest olen mina ikka veel naiivne (või lihtsalt kohanematu) ja jõuan igale poole paar minutit varem kohale, lootes, et lõpuks on kohalik kultuur meile nii tavalise euroopaliku täpsusega arvestama hakanud. Siiamaani olen ma pidanud pettuma, kuid seevastu saab oodates päikest ja seltskonda nautida. Loodetavasti suudame Eestis end uuesti tavalisse rütmi tagasi häälestada ja jõuame nädalavahetuse korralistele ikka ja endiselt 15 minutit varem kohale, kuigi siinsete harjumuste järgi hilineks me esinemisele ilmselt pool tundi .

Pildistamine toimus seal samas kõrgel mäe otsas, kus me kord juba hingematvalt ilusat vaadet nautida olime saanud. Kõik kihas erinevatest värvidest ja helidest, sest kõikidel gruppidel olid oma rahvarõivad seljas. See on lihtsalt uskumatu, kui erinevad ja omanäolised võivad erinevad rahvad olla. Veel uskumatum ja ägedam on see, et me saame siin kohapeal kõiki neid erinevaid kultuure, riideid ja tantse oma silmaga vaadata ja enda folklooriga võrrelda. Meie seisime St.Vincent ja Grenadiinide taga, kuid neil olid peas erksavärvilised sulgedega peakatted, mis tegi ka kõige pikematel poistel nende tagant välja paistmise keeruliseks. Saatsime siis kõige pikemad ette ja lühimad seisid viimasesse ritta toolidele. Tundus, et justkui kõik on pildi tegemiseks valmis, kuid me lihtsalt ootasime ja ootasime. Õnneks oli see hea võimalus teistega pilti tegemiseks, kuid aina eredamalt paistma hakkav päike ja tõusev kuumus muutis inimesi rahutuks. Mikrofoni öeldi, et 10 minuti pärast saame alustada, kuid selleks ajaks olime juba ligi 20 minutit oodanud. Nõrgemad läksid istusid varju, teised rääkisid juttu või suhtlesid teiste rahvastega. Tähelepanu keskpunktis oli tundmatuks jääda sooviv paar (tõenäoliselt Lõuna-Ameerikast), kelle peakatteks oli kõrgusse pürgiv paabulinnu sulgedest moodustis. Meie jaoks on nö väga teistsuguste rahvarõivastega rahvuseid veel, kuid samas on festivalil ka soomlased, leedukad ja lätlased, kelle rõivad on rohkem meie moodi. Just üks läti paar otsustas ootamist tantsimisega kiirendada ja palus Lisannal ja Tiidul endaga liituda. Peagi saabus Zacatecase kuberner, kes, nagu välja tuli, oligi meie ootamise põhjuseks. Pool üksteist olid lõpuks kõik rühmad paigal, press lindi taga, kuberner kõige keskel ja pildistamine võis alata. Kõigepealt loomulikult paar proovifotot, mille käigus õppisime ära fraasi "uno, dos, tres, unamas", mis tähendab "üks, kaks, kolm, veel kord", kuid loomulikult mugandus unamas meie suus ananassiks. Nalja sai palju, pilte veel rohkem, ja võisimegi tagasi bussi suunduda.

Teel bussi sai Kristi ühe portugallasega jutule, kes rääkis, et ka neil oli toimunud Pinoses esinemine, kuid päev meist varem. Neil oli aga õnnetus juhtunud, nimelt oli üks tantsija keset tantsu lavast läbi kukkunud. Õnneks jäid kõik luud terveks, kuid nahk olevat ikka katki. Õuduse ja tänulikkusega mõtlesime, et küll on hea, et meie otsutasime ebakindlana tunduva lava tõttu hoopis tänaval ehk nö põrandal tantsida.

Bussis ilmnes, et meie õhtul toimuma pidanud esinemine teatrilaval jääb ära. Loomulikult tahtsime vaba päevaga midagi ette võtta ja mind suunati Eduardoga läbirääkimisi pidama. Nimelt avaldati soovi sõita termidesse, mis asuvad meist umbes 2 tunni bussisõidu kaugusel. Eduardo kartis aga, et meid ei lubata nii kaugele ja pakkus välja hoopis lähema võimaluse, mis pidi termidele väga sarnane olema. Sõitmiseks pidi ta aga kolmelt erinevalt kohalt loa saama. Hotelli saabudes oli meil transpordi- ja politseiosakonnalt luba olemas, kuid CIOFFi loaga oli keeruline. Peagi koputas Eduardo meile uksele ja ütles, et kahjuks ei luba CIOFF meil linnast välja minna. Üldse on meie jaoks harjumatu see, et reeglite järgi peaks kogu grupp kogu aeg koos liikuma, kuigi kõigil on erinevad huvid. Õnneks on Eduardo hingelt eestlane ja mõistab meie rahutust, lastes meil siiski omapäi liikuda tingimusel, et alati peab sellest temale või meie politseinikule Stefanole aka Juan Pablole teatama.

Edasi otsusas igaüks vaba päeva oma äranägemise järgi kujundada. Meie otsustasime proovida hotelli kõrval asuvat Domino's Pizzat, kuid vahetult enne meie väljumist teatas endast väljas olev Eduardo, et kahjuks meie esinemine ikkagi toimub. Kõik tundus väga kahtlane, kuid me leppisime olukorraga ja võtsime esinemise jälle päevakorda.

Kell 4 istusime kõik jälle rahvarõivis bussi ja suundusime esinema. Sõitsime kuhugi meie jaoks veel täiesti avastamata kohta, mis oli arvatavasti mingisugune äärelinn ja väljusime bussist pealtnäha tühja kontserdimaja ees. Tagauksest sisselaskva töötaja silmis peitus teadmatus, mis pani meid nalja tegema, et see esinemine on korraldatud selleks, et me kindlasti linnast välja ei sõidaks. Lava meenutas Salme kultuurikeskuse lava ja oli mõnusalt kodune, kuid saal oli vist pisut väiksem. Asusime siis heliproovi tegema ja aeg-ajalt kostus ikka lõõpimist, et siia küll keegi meid vaatama ei oska tulla. Polnud märkigi teenindavast personalist, majas liikusid ainult meile heliproovi tegevad tehnikud. Peagi selgus, et meiega koos esinema pidanud venelased on hoopis leedukate poolt välja vahetatud ja meid tulevad vaatama festivali sponsorid. Kella kuueks, kui kontsert pidi algama, olime valmis, kuid meile tegi endiselt muret see, et polnud ühtegi vaatajat näha. Lisaks olid leedukad ainult 15 minutit heliproovi teinud. Me mõtlesime, et ehk hilineb ka siin kogu asi tunni vms, kuid siis teatas Eduardo, et see esinemine siin on canceldatud ja meil tuleb minna hoopis kuhugi linnaväljakule. Selgus, et sponsoritele oli unustatud teatada, et mingi esinemine üldse toimub. Kõik tundus nii halenaljakas, et me ei suutnud seda uskuda. Läksime siis tagasi bussi ja mõtlesime, et mis kasu oli 1,5-tunnisest heliproovist. Üritasime kõike võtta läbi huumori, aga mõni oli täitsa kurb ja vihane, sest see ei olnud esimene kord, kui plaanid muutusid. Ilmselt mitte ka viimane.

Linnaväljakul oli palju esinejaid ja veel rohkem pealtvaatajaid. Meie saabudes olid peal poolakad, järgmisena läksid peale Šveitsi pillurid ja siis oli meie kord. Soovisime heliproovi, kuna meie pillid peavad ikkagi õigesti kõlama. Kolmveerand kaheksa läksime peale ja vaatamata pikale ootamisele ja mitmetele tagasilöökidele julgen ma öelda, et see oli senimaani meie parim esinemine. Emotsioon ja energia olid täpselt tasakaalus tantsutehnika ja lava võimalustega. Rahvale läksime ka vaatamata publikunumbrite puudumisele peale (meie lava oli neist eredavärvilise lindiga eraldatud) ja meile lehvitati ka siis, kui leedukad juba laval tantsisid.
Õhtuks olime hotellis välja reklaaminud eesti tantsutoa, sest me polegi veel teiste rahvastega tantsida saanud. Hakkasime veidi enne kümmet peale ja tantsisime alguses omaette, kuid peagi liitusid meiega ka uudishimuliku võõrad. Tore oli korraks tavalsiest esinemisekavast välja saada ja midagi teistsugust ja vabamat teha. Emotsioon oli hea ja lõpetasime veidi peale ühtteist, kui sööklat sulgema hakati.

Hetu

Väike vihmasadu

Kolmapäev algas tavapärasest varem. Kui muidu on broneeritud alles päeva teine pool, siis nüüd aeti kogu trupp kümne ajal festivali puhuks ehitatud monumendi avamisele. Lint sai läbi lõigatud palava päikese all ning Elina ja Kaarel võtsid pidulikult vastu nänni, mida truppidele jagati. Pärast lindi lõikamist avati ka väljakutaoline purskkaev, kuhu kutsuti ennast palaval päeval jahutama. Pidulikud toimetused tehtud, anti igale trupile kätte labidas ja suundusime monumendi taha puid istutama. Iga rühm ajas kuiva mehhiko mulda kaheksa puud, lootuses et vähemalt üks ellu jääb.

Pärast pidusündmusi suundusid osad grupid spordipäevale, kuid meie ja paljud teised rühmad siirdusid tagasi hotelli, et süüa ja valmistuda päeva esinemisteks. Seekord suundusime kohalikku teatrisse, mille saal ja lava meenutasid suuruselt Salme lava, ent ühe väikese mööndusega. Nimelt oli teatrilava viieprotsendilise nurga all publiku poole, vastupidiselt eelmise päeva esinemisele, kus lava oli umbes sama nurga all kaldus publikust eemale. Kontsert oli edukas ja Panama osa oli ka visuaalselt efektne. Pärast kontserdi lõppu suundusime bussi poole tavapärase tempoga, ehk umbes 5 pilti mehhiklastega 100 meetri peale. Minut enne bussi saabumist hakkas sadama, kuid õnneks jäid tantsijad ja pillimehed kõik kuivaks.

Bussi aknast avaldus vaatepilt sarnane Tallinna tänavatega rohke vihma ajal. Zacatecase mägisel maastikul voolas isegi vähene vihmavesi sarnaselt kärestikuga. Hotelli jõudes oli suurem hoovihm juba möödas, aga see ei takistanud julgematel välja jahutama ja niisutama minemist. Tuppa jõudes läks asi põnevamaks.

Toa ukse lahti tehes vaatas meile otsa bassein. Kanalisatsiooni ja sadevee ühise süsteemi rikke tõttu hakkas dušši äravoolust vett tagasi jooksma, mistõttu meie ja kõrvaltuba ujutasid üle. Puhtaks ei jäänud ka retseptsioon mille laest siis arvatavasti vett hakkas tilkuma (retseptsioon on praegu remondis). Andsime siis Toomasele ülesande meile uus tuba kaubelda, millega ta suurepäraselt hakkama sai. Ka Aasade ning Ruta ja Priidu tuba pidi ümber kolima. Uue toa saime hotelli tagapool vaatega suurepärasele aiale, mida hooldatakse vast rohkem kui ameeriklased oma esiaeda. Päev oli korda läinud.

Ott ja Mel