14. august

Magasime kaua oma õiglast und, kes kahekesi, kes kolmekesi kaheinimese voodis, kes hoopis voodi kõrval põrandal. Ometi olime rahul ja ka hommikusöögikarp sisaldas täiesti rahuldavat singi-juustusaia, jogurtit, mahla, jne. Zacatecase hommikusöögid meenusid nüüd juba hõberaamides pilvedel ujuvatena. Seekord justkui kiiret polnudki. Motell, milles ööbisime, asus samuti veidi kõrvalisemas kohas, nii et ükskuid hulkureid hommikul rändamas vist polnud. Väljasõit viis meid esmalt juba tuttavasse birreirasse lõunasöögile ja sealt edasi linnakese peaväljakule oma esinemiskorda ootama. Birreira (andke nüüd andeks kui liiginime valesti edasi annan) oli tore koht, muuhulgas ka seetõttu, et selle tagahoovis oli lastele mõeldud karussellid ja kiiged. Leesikates, ning ka valitud leigarites, on kindlasti tubli annus last ja lapsemeelsust ning seal tagahoovis sai see ka viimaks vabalt vohada.

Vaade hotellitoa aknast

Veidi peenem tualettpaberi rull

Esinemist oodates (no muidugi oodates, kes siis midagi täpselt kellapealt teeb) sai tutvuda linnakese kaubandusega: avastada ülihea pagari- ja kondiitriäri, millisest mistahes Eesti linn ja linnake vaid unistada võib, trügida läbi tänavakaubanduse ersatsi, ning imestada kohaliku supermarketi lausa olematut hinnataset.

Lavaline etteaste õnnestus hästi, lava oli endiselt libe ja kahjuks ka helitehnika ümberpaigutuste tõttu veidi väiksem. Publik on tore ja toetav ning südame tegi alati soojaks ka lava taga ootavate kaasesinejate soe ning innustav aplaus. Võtsime lõpuringis otsad kokku ning suundusime bussi viimast korda riideid vahetama - omandatud vilumus tuuribussis riietuda on nüüd määramata ajaks kehamällu talletatud.
Võõrustajad pakkusid omalt poolt väikest linnaekskursiooni, millest mina kasutasin küll vaid kohaliku katedraali külastust ja andsin seejärel alla, sest kahjuks oli müra suur ja giid vaikne. Edasine napp vaba aeg sai kulutatud kaubandusele ja toitlustusele. Kuna olime festivali toitlustamise suhtes välja kujundanud oma õiglase arvamuse, siis ummistasime kohaliku kaubanduskeskuse kiirtoiduletid ja seejärel ka oma seedekulglad. Parem burger kõhus, kui riis ja tortilla taldrikul (meie kodune ettekujutus mehhiko köögi vürtsikusest ja isuäratavusest sai festivali raamides küll purustatud, küll aga sai mõne festivalivälise söögi-kõrvalhüppega seda veidi taastada). Siinjuures pean siiski tegema väikese vinguva ääremärkuse Chalko kaubandustänava ja -keskuse räpase väljanägemise suhtes. Mis polnud kahjuks midagi erakordset, sest reisi vältel jõudsin korduvalt mõelda, kui väga kuluks siin ära "Teeme Ära" aktsioon. Mõte jooksis enamasti kinni kohal, kus tuli ette kujutada prügi ladustamise tingimusi - prügi on lihtsalt v ä g a p a l j u ! Õhtu lõppes taas tuttavas karussellipargis, seekord saatjaks mariachi-ansambel ja head kohalikud õlled.

Õhtu motellis algas üllatava pimendamisega, sest kuigi koridorides valgustid põlesid, siis tubades kahjuks mitte. Laskmata end sellest liigselt häirida kogunesime kaunite käsitööliste tuppa, kus mobiililampide valgel lasti hea maitsta kohalike suupistete ja jookide reservidel. Lõpuks saabus ka valgus ja algas viimane kohvripakkimine.

Hindrek, pildid Kristilt

13. august ehk kolm on kohtu seadus

13. augusti hommik võiks minu jaoks vabalt sellist pealkirja kanda, sest otsustasime kolmandat korda ronida Metepecis asuva mäe tippu. Varahommikusel retkel oli üks ja ainus eesmärk - lõpuks ometi ära näha ja jäädvustada Popocatepetli vulkaan täies hiilguses, ilma varjava pilvemütsita. (Kui Sa, hea lugeja, ei ole veel 12. augusti postitust näinud, siis tasub seda kindlasti lugeda, sest Triin räägib seal põhjalikumalt Popost ja tema väiksemast kaaslasest.)

Äratus oli hommikul kell 7. Pille suundus hotelli juurde helikopteri maandumisplatsile veenduma, et taevas tõesti on pilvitu. Kui ta rõõmusõnumiga tuppa naases, asusime ka meie Sirjega end kiirelt valmis sättima, sest kella kümneks planeeritud väljasõidu tõttu oli aega üsna napilt. Enne mäe poole suundumist käisime veel kord kolmekesi helikopteri maandumisplatsil ära, et oma silmaga veenduda vulkaani olemasolus (loe: nähtavuses). Vulkaan oli täitsa omal kohal ja meeldiva boonusena kohtasime platsil ka vilepilli mängivat jaapanlast. Teekond mäkke oli meile juba kahest varasemast korrast tuttav ning paarkümmend minutit hiljem sain veidi tagapool tulevatele kaaslastele rõõmsalt hüüda "Olemas!". Rõõm oli eriti suur seetõttu, et päev varem olime hiljaks jäänud ning tippu jõudes saanud suure vulkaani asukohta aimata ainult pilvekuhja järgi. Loomulikult tegime hulgaliselt pilte nii vulkaanidest kui endist nende taustal. Pärast fotosessiooni tulime kiirelt hotelli tagasi, et enne Mexico City kanti startimist jõuaks veel pesus käia, hommikust süüa ja asjad kokku pakkida.

Kuigi juba kevadest saadik oli teada, et World Folkloriada kolmas ehk viimane etapp viib meid Mexico City'sse, siis tegelikult me festivali raames pealinna ei jõudnudki. Meie selle päeva sihtkohaks oli hoopis pealinna lähistel asuv linn nimega Chalco. Väljasõit oli algselt planeeritud kella poole kümneks, aga siinse nn Mehhiko aja tõttu leppisime juba eelmisel õhtul kokku, et koguneme pakitud kohvritega fuajees kell kümme. Asju bussi pakkima hakates selgus, et meie kõigi kohvrid bussi all olevasse pagasiruumi küll ära ei mahu. Pärast mõningast arutelu otsustati ülejäänud kohvrid bussi sisse vinnata. Kuna oleme sellel reisil juba nii mõndagi kogenud, siis ei olnudki väga üllatav, kui bussijuht enne sõitma asumist bussi alla ronis ja teine mees teda traadirulliga assisteeris. Sarnane traadiga bussi parandamine kordus mõnisada meetrit hiljem veel teistki korda. Konarlikule algusele vaatamata kulges bussisõit hästi, viies meid läbi maalilise Mehhiko maastiku, kus teed suunduvad pidevalt üles-alla. Nutikate seadmetega leigarid teavad rääkida, et vahepeal olime rohkem kui 3100 meetri kõrgusel.

Kõik esimesel päeval Chalcos toimunu võiks kokku võtta juba tuttava sõnapaariga "some changes". Lihtsalt selle erinevusega, et siin toimus neid muudatusi järjest nii palju, et me isegi enam ei teadnud, kas nutta või naerda.* Linna jõudes saime endale taaskord politseieskordi ja peagi saabusid CIOFFi esindajad infoga. Kuuldu oli üsna segane, sest räägiti nii sööma minekust, vajadusest enne hotelli minekut teise bussi ümber kolida kui ka millalgi lähiajal toimuvast rongkäigust. Kuigi soovisime esmalt kohvrid hotelli viia, et vältida nende asjatut ümbertõstmist, leidsime end peagi sõidutee veerelt, kus kohvrid tuli mööda pikka rohtu, mulda ja tee ääres leiduvat prahti uue bussi peale vedada.

Rongkäiguga seonduv oli veelgi kummalisem. Algul öeldi, et peame minema rahvarõivaid selga panema, aga siis otsustati rongkäik hoopis tavariietes ehk tsiviilis teha. Bussist lõõskava päikse kätte jõudes ootas meid ees väljakule üles rivistatud puhkpilliorkester ning hümni saatel heisati pidulikult hiiglaslik Mehhiko lipp. Sellega meie jaoks rongkäik esmalt piirdus, sest saabus uus info, et rongkäik jääb siiski ära. Kuna buss oli vahepeal jõudnud minema sõita, suunati meid läbi mingi hoone ja jäeti sinna ootama. Mõne aja pärast saabus info, et peame minema tagasi sama hoone ette pilti tegema. Enne liikuma asumist jõudis juba selguda, et kõigepealt tuleb siiski jalutuskäik linnas ja alles seejärel pildistamine. See jalutuskäik loomulikult osutus "ära jäänud" rongkäiguks. Tavariietes rongkäigus kõndimine ja rahvale lehvitamine oli vägagi uudne kogemus.

Järgnes riiete vahetamine lähedalasuvas (mitte meie enda) hotellis, millest meil kujunes hiljem oma arusaam, sest maja ees bussi oodates võis märgata järjest uusi paarikesi sisse ja välja jalutamas. Lava juurde suundusime teadmisega, et meie oleme tänasel kontserdil esimesed. Kohapeal selgus, et plaanid on muutunud ning astume üles alles kolmandana, pärast Colombiat ja Šveitsi. Esinemine kulges eelnevatele seiklustele, libedale lavale ja tõrkuvatele mikrofonidele vaatamata meeleolukalt. Järgnevaid esinejaid me vaatama ei jäänud, vaid läksime riideid vahetama, et mõistlikul ajal hotelli jõuda. Tegelikult see manööver muidugi vilja ei kandunud, vaid järgnes hoopis pidev millegi või kellegi järgi ootamine. Enne õhtusööki leidsid korraldajad, et kaks pudelit tekiilat oleks hea moodus, kuidas meie tuju veidi tõsta. Küllap neil oli õigus.

Päeval (õigemini juba ööl) oli meie jaoks üks "kirss" veel varuks. Olime juba varem teinud nalja, et meie hotelli viimisega viivitatakse, sest ei taheta seda päevavalguses näidata. Südaöö paiku lõpuks kohale jõudes oli aga asi naljast kaugel. Leidsime end ühikalaadsest majutuskohast, kus hakkas järjest uusi ebameeldivusi selguma: narivoodid, niisked ja jahedad ruumid, kogu koridori peale ühine wc ja dušš, pesemisvõimalus ainult esimesel korrusel, puuduvad rätikud, must voodipesu jne. Pärast mõningast arupidamist asusid Kati, Kaia, Eduardo ja meie kohalik giid otsima uut ööbimiskohta. Neil oli õnne ja kella kahe paiku, kui vapramad meist olid jõudnud juba esimesed unenäod ära vaadata, panime kohvrid taaskord bussi ja sõitsime uude hotelli. Ruumi oli seal küll veidi vähe, aga see tundus kaheks viimaseks ööks siiski parim lahendus. Lõpp hea, kõik hea.

Eve

* Kuna olin juba Chalco poole sõites teada saanud, et täna on minu blogipäev, siis tegin päeva jooksul toimunu kohta pidevalt märkmeid. Tuleb tunnistada, et kohati muutus see üsna koomiliseks, sest uus, totaalselt muutunud info saabus enne, kui olin jõudnud eelneva endale telefoni toksida. Õnneks suutsin need märkmed hiljem kogemata telefonist ära kustutada, sest vastasel juhul oleks see postitus veel pikemaks kujunenud.