Laupäeval ärkasime puhanute ning õnnelikena, mille taga oli
arvatavasti voodis (?) ning öösel (?) magamine. Mõlemad eelmainitud kontseptsioonid,
muide, olid meile üsna kaugeks jäänud ja seetõttu tekkiski meis juba
põhjendatud lootus, et äkki on nüüd ajavahe-deliirium viimaks selja taga.
Pärast hommikusööki ehk kohalike eksootiliste puuviljade metoodilist hävitamist
läksid meie teed aga lahku ning väiksemad grupid suundusid endale
meelepäraseimal viisil ümbruskonda avastama. Hiljem läksid liikvele jutud
kõikide seiklustest ning mida keegi näinud oli. Käidi kaubanduskeskuses, kuhu
pidi minema läbi kohaliku slummihõngulise vaeste rajooni ning kus keskuses sees
sõitis väikene lasterong (viide Tallinna vanalinnas sarnasele atraktsioonile),
kuhu vanemad oma võsukesed võisid jätta tiirutama, kuniks endal poodlemisest
isu täis saab. Teised aga leidsid ilusaid ja säravaid hõbeehteid, mis olla
Eesti hindadega võrreldes odavamad, sest Zacatecases, nimelt, kaevandatakse
hõbedat. Meie aga siirdusime vanalinna ning kohalikule turule, mis oma
välimuselt ja atmosfäärilt Balti jaamale sugugi alla ei jäänud.
Lõunaajal sai tantsijaskonnale osaks suur üllatus, nimelt
selgus lühikese proovi (jutt käib umbes kolmest minutist) käigus, et siinne
õhurõhk muudab tantsukogemuse Eestiga võrreldes hoopis teistsuguseks. Tuli
välja, et 2,5 km kõrgusel merepinnast on füüsiline koormus teise tähendusega
kui kodumaal, liiatigi veel arvestades asjaoluga, et meie kehad sellega veel
üldse harjuda pole jõudnud. Lühidalt öeldes: õudselt raske oli. Oma aastate
jooksul Leigarite ja Leesikatega esinedes ei ole ma veel varem näinud, et
pärast kirburaputamist kogu trupil keel vestil oleks olnud. Õnneks on meie
esimene pikem ehk kolmveerandtunnine esinemine alles esmaspäeval, nii et me
loodame hetkel parimat ja peame pöidlaid, et keegi meist oma kopse välja ei
köhi.
Pärastlõunal oli aeg kogu grupil suunduda Folkloriada
avaüritusele. Siinkohal tahaksin tänada Lisannat ja Erikut, kes end kogu trupi
nimel ohverdasid ning esinduspaarina endale Mehhiko päikese all rahvarõivad
selga ajasid. Meid viidi bussiga kohalikule staadionile, nagu selgus, poolteist
tundi enne ürituse algust ning et meid liigse päikese eest kaitsta, toimetasid
korraldajad osa festivaliperest suure varikatuse alla. Peagi aga ilmnes, et
sama varjualuse all toimus parasjagu mootorratturite kokkutulek. Nagu leigarid
ja leesikad juba varasemast teadsid (noogutus mullusuvisele esinemisele
Lauluväljakul, kus samuti ilmnes esinemispaika jõudes, et tegu on Harley Davidsoni
kokkutulekuga. Motomehed, muide, olid suurepärane publik ja üldse väga muhe
seltskond), tuleb sellises kogemuses mitte näha mehhiklaste totaalselt
teistsugust ettekujutust planeerimisest, vaid imehead võimalust lõimuda teise
kultuuriga, teha ohtralt pilte mootorrataste ees-taga-peal ning kuulata kohalikku
rock-ansamblit.
Staadionil oli meie ülesandeks teha lippudega poolteist
auringi, lehvitada rahvale ning seejärel juba publikuna vaadata
avatseremooniat. Peab tunnistama, et edasine oli minu jaoks suhteliselt sarnane
ajavaakumile. Kõned, Folkloriada-tule üleandmine korealastelt mehhiklastele
ning viimaks mehhiko tantsurühmade etteasted võisid kesta kokku umbes kolm
tundi, kui mitte kauem. Viimaks, kui spektaakel tundus osta saavat, teatas meie
bonne Eduardo, et kogu show kestab
veel umbes kolmveerand tundi, mispeale kogu seltskond otsustas in corpore välja hiilida ning minna
kauaoodatud õhtusööki jahtima. Vaevalt olime aga staadionilt välja jõuda, kui
kõlas ürituse lõpupauk ning võimas ilutulestik. Me lohutame ennast sellega, et
küllap me eemalt saimegi parema vaate ning äkki keegi ikkagi ei märganud, kui
üks rühm tribüünidelt kadus.
PS. Oma perekonnale ja muudele huvitatutele tahan kinnitada,
et selle postituse kirjutamise seisuga olen veel elus ja täie tervise juures.
Võite mulle kirjutada-joonistada, helistada pole mõtet.
Johanna
