Meie hommikupoolikud on enamasti sisustatud jalutuskäikudega Zacatecase kesklinna. Nende retkede tuntavaim osa on mäkketõus tagasiteel, mille ekvivalendiks võiks olla 2-3 kordne tõus Munamäele, kuid emotsionaalselt pakuvad nad kordades küllastavamaid elamusi. Kui nüüd nö pildi sisse minna, siis alustaks nähtavast - tänavad pole Zacatecase kesklinnas valdavalt asfalteeritud, vaid sillutatud ruudukujuliste umbes ruutjala suuruste kiviplaatidega. Kõnniteed on mäekallaku ja rohkete parkimispesade ja ukseorvade tõttu nii mitmetasandilised, et eelistame kõndida sõiduteel. Ka kohalikud jalamehed ei pea seda suureks patuks ja jalutavad, vähemalt esmapilgul, kus juhtub. Jalgratturit olen kohanud ühte, lisaks renditi ühes pargis jalgrattaid atraktsioonina. Jalgrattasõit pole siinkandis pop ja mägedele vaatamata pole ma kuulnud ka kohalikust Girost või Vueltast. On otsustatud kohaneda teistmoodi ja seda peamiselt kastiga jeepides ringi sõites - mäest alla loomulikult tühikäigul, mis teeb nende lähenemise mõneti ootamatuks. Mäkke tormav autobuss muidugi märkamatuks ei jää ja nii on ka tervislikum. Autode seisukorda vaadates tundub, et kui siin mingi ülevaatuse kohustus esineb, siis kontrollitaksegi seal ilmselt vaid pidureid.
Kuid edasi - pilku tõstes tabab silm muidugi taevast varjutavad juhtmerägastikud, millede keerukus ja juhuslikus viib mõttele, et elektrikuamet on siinmaal päritav ja ametisaladused, kuhu miski juhe viib, kiivalt hoitud. Eriline on elektriasjanduses ka see, et seal, kus meiekandis asub ukse kõrval tavaliselt kellanupp, ilutseb siin kena kaitsekupli all elektriarvesti. On ta kaugloetav või mitte, sõltub puhtalt vaataja silmanägemisest.
Märkamata ei jää ka valgusreklaamide ja muude reklaamikastide puudumine. Kõik teavitused ja ärinimed on seintele kenasti pintsliga maalitud ja kehvemate ärikohtade väljaselgitamiseks pole ka võõral vaja rohkem ärivaistu, kui jälgida, mitu maalingut taustalt läbi kumab. Küsimus, miks pintslitöö ja mitte pilkupüüdvad valgusreklaamid, saab vastuse pimeduse laskudes linnale. Zacatecas on juba aastaid UNESCO maailmapärandi kaitse all ja üheks siinseks vaatamisväärsuseks on kujundatud linna valgustatus. Mõned aastad tagasi on ekspertide ja arhitektide abil pandud paika tuhandeid led- valgusteid (nii tänavasillutisse uputatuna kui fassaadidel) hõlmav valgusvärk, mis muudab linna pimeduses lausa muinasjutuliseks. Võib lausa väita, et öine Zacatecas on vaat et kaunim kui päevane. Loomulikult pole sellise efekti saavutamisks mõeldav mingite reklaami kandavate lisavalgustite olemasolu. Tõeliselt tubli ja kindlameelne asjade korraldus, tulemuseks väga kaunis ja efektne vaatepilt!
Tänavakohvikuid leida on keeruline, sest enamasti on nad peidetud sisehoovidesse ja pole vist siinkandis ka väga populaarsed. Poodidest, suveniiridest ja hindadest ma siinkohal pikemalt ei kirjuta, ehk mõnes hilisemas postituses.
Zacatecas on kindlasti Tallinna sõsar, ka siin varjutab linna suur hirm Ülemiste vanakese ees ja seetõttu on otsustatud jätta, kus vähegi võimalik, ehitustööd lõpetamata. Kohati jääb arusaamatuks, kas tegemist on hüljatud või arendatava kinnisvaraga. Siinjuures on ka kontrast vanalinna ja muu linna vahel eriti tuntav, sest aastasadadega saab üks hoone viimaks ikka valmis. Asjatundja arvates võib siinne hirm olla siiski rohkem põhjustatud maksuametnike kui Ülemiste vanakese poolt...
Meie jalutuskäigud lõppevad enamasti kella ühe paiku päeva poolitava lõunasöögiga, millest edasi tuleb end häälestada juba rohkem rahvakunsti lainele.
Eilse päeva raskuskese asus esimesel pikemal ülesastumisel publiku ees. Selle sündmuse erilisuse esiletõstmiseks tegime läbi kolmetunnise bussisõidu automaaturite saatel Nieveze nimelisse linnakesse. Eelnevalt jõudis elu meie ajakava küll paar korda muuta, kuid võtame seda nüüd juba kui paratamatust. Eelnevas lauses võiks uuel lugemisel rõhutada sõna "nüüd."
Lisaks automaaturitele autokastides nii bussi ees kui taga, saatsid meid kaunid vaated Mehhiko kiltmaale mägede sinakasmustade reljeefidega taustal. Kogu kolmetunnise sõidu jooksul ei leidnud minu silm ühtegi puud, millest saanuks palki teha. Külluslikult oli aga teeservas eeslisuuruseid kaktuseid, agaave, tundmatuid kõrrepuhmaid ja sirelipõõsa mõõtu põõsaspuid, kaugemal võis vahel näha ka laiavõralisi madalaid puid, mis oma kujult meenutasid seeni või pilverünkaid. Kõik kõneles ühest - vett siin napib. Korraks bussist väljudes sai kirjeldusele lisada, et päikest ja kuumust ei napi, kohe üldse ei napi. Vaatmata eelöeldule oli punamuldseid põllumaid tee ääres kaunis palju ja heas korras. Teadmata on veel, mitu saaki neilt koristatakse, kuid kliimat arvestades ilmselt rohkem kui kaks.
Nievezesse jõudsime plaanitud ajal, riietevahetuseks bussis anti viis minutit, ning pärast seda kiiret ja emotsionaalset tegevust astusime lõõskavasse palavusse, kus aeg kaotas oma mõõtme ja tähenduse. Enam polnud kiiret, oli vaid kuumus ja päike, mis üksteise võidu alt, külgedelt ja ülevalt ründasid. Meid ootasid juba kohalikud tantsijad ja ansambel, mis justkui kinolinalt maha-astununa esitas särtsakaid ja valjusid rahvalikke palasid. Eesti lipp oli küll esialgu hea tava kohaselt valepidi lipuvardale kinnitatud, kuid see puudus paranes ruttu. Peagi algas rongkäik läbi Nieveze, soojakraade kõigest 40 kraadi ümber, all põletav asfalt, ümber kuumavad seinad, ülal küpsetav päike ja üll villane rahvarõivas. Nirvaana chili-kastmes! Ja vaatamata isiklikule skepsisele suutsime antud tingimustes võtta üles nii laulu kui tantsu. Tingimusi raskendas eelkõndiv mehhiko pasunakoor ja jälitav türgi moosekantide muusikalaeng. Kuid nagu meie blogis juba kombeks saab, me võitsime, iseennast igal juhul.
Rongikäiku palistas suhteliselt hõre, kuid heatahtlik publik, kellele oli siesta ajal toimuv spektaakel ilmselt samuti ebaharilik. Kirsiks tordiks oli meie puhul mustlase-kiitsaka esitamine kohalike missikandidaatide palavusest looritatud pilkude all. Rongkäik lõppes, kell lähenes kuuele ehk siis meie esinemisajale, ootus kasvas iga hingetõmbega. Ja siis võisime sügavalt välja hingata, sest meie silme all oli valmimas meie tantsulava. A la carte, nagu gurmaanide keelekasutuses käibel. Jumala armust, kirik oli kohe kõrval, juhatati meid kohaliku munitsipaliteedi mingi ametihoone sisehoovi, kus saime end kosutada vee, viinamarjade, kaktuseviljade, küpsiste ja kohaliku kunstikooli siiralt naivistlike kunstiteoste nautimisega. Kuna aeg oli oma tähenduse kaotanud juba bussist väljudes, siis tutvusime ümbritseva ruumiga. Eesti laadad ja tänavakaubandus on siinsega võrreldes verevaesed ja lapsekingades, lisaks ka liigselt peenutsevad ja tagasihoidlikud. Kulgedes selles virr-varris täheldasime, et märkamatult olid meid saatnud automaatidega politseinikud, kellele kindlasti pakkus antropoloogilist uurimisainet eestlase käitumine ja eelistused eelkirjeldatud laadatingimustes. Mõni aeg hiljem lugesime peatuskoha seinalt teateid röövitud või kadunuksjäänud inimeste kohta.
Lava valmis, ka helitehnika leidis oma koha ja kell 8 olime valmis vallutama Nievezi uusima ja publikurohkeima lava. Taas võis heita tänuliku pilgu taeva poole, sest kella kuuene leitsak oli asendunud meeldiva õhtusoojusega. Etteaste õnnestus sedavõrd, et saime sellest rääkida veel suure osa järgnevast õhtust.
Nautisime ka türgi rahvakunstnike etteastet, kelle kiire ajaplaani (aeg? misasi!?) tõttu olime kärpinud oma kava esialgselt 45 minutilt poolele tunnile. Selleks ajaks oli ajakõvera lohk jõudnud ka türgikeelsesse maailma ja kõik oli hea. Kõht hakkas veidi tühjaks jääma, õhtusöök pidi algama kell 22 ja sinna oli veel tunnike aega. Äkki türklastel on nii kiire, et lahkume õhtusööki söömata? Väike eksistentsiaalne ebamugavustunne ja ärevus hiilisid ligi. Kuid türklased tantsisid, õhtu oli sume ja hirm taandus. Viimaks suundusimegi bussi, et sõita õhtusöögile. Kohale jõudes tervitasid meid tuttavad pillimehed lustakate pillilugudega, mis meid kohe tantsule tõmbasid. Ansambel/orkester võis olla päevasest erinev, kuid pillimäng oli suurepärane ja laul võimas nagu eelmiselgi pundil. Kuid kandsid nad samasuguseid ihaldusväärseid hõbedastest haakidest lampassidega pükse, et õhtu lõpuks tekkis juba meeleheitlik idee teha jalgpallurite tavasid järgides sõbralik pükstevahetus (kandsin juba täiesti ohverdatavaid H&M shortse), kuid põhjamaine alalhoidlikus pole veel nädalaga kadunud. Orkester esitas mehhiko rahvalike muusikapalade paremiku, lisaks ka oma versiooni eesti rahvalaulust "Joo sõber, joo!" kus lõpuks jäeti eestikeelse refrääni esitamiseks meilegi lauluruumi. Ka missikandidaadid olid toodud õhtut esinduslikumaks looma, millest hiljem tegin oma järelduse.
Õhtusöögist niipalju, et selleks oli jogurtismuuti ja kaks röstkuivikut pähklivõiga. Pähklivõi osutus nii toitvaks, et paljud ei jõudnud neile ettenähtud teist kuivikut ära süüa!
Kõht täis, kasvas koduigatsus ja vaikselt bussi poole valgudes, tehti veel viimased tantsud. Türklased olid endiselt meiega, mispeale võib vist taas tõdeda, et meie võitsime. Bussi ees toimus veel meeleolukas fotosessioon automaaturite ja nende muscle-cariga. Auto vallutati vähimagi vastupanuta, mis taas kinnitab meie võidulainet. Koju jõudsime juba ajataju taastudes.
P.S. Missidega seotud järeldus on selline, et ilmselt on siis korraldajaks maffia, ning toitlustamiseks ettnähtud vahendid lähevad joonelt orbudele ja lesknaistele.
Hindrek
