Inimestel olid bussi istudes erinevad lootused: suur osa tahtis minna Mexico City lähedal asuvat püramiidi avastama, teised tahtsid suurlinna õhku oma ninaga nuuskida. Lennuni oli meil ju veel üle kümne tunni aega. Kahjuks sõidutas bussijuht meid otse lennujaama, sest sellised korraldused tal festivali poolt antud olid ja meie avastagu lennujaama. Pidasime siis omaette plaani ja otsustasime kohvrid lennujaama pagasihoidu anda, ise aga omapäi linna minna.
Lennujaamas tervitasid meid mehed kaubakärudega, kes olid lahkelt nõus meie kohvrid vajalikku kohta viima. Kartsime, et kahest kohvritassijast jääb väheks ja palusime mõned juurde kutsuda. Siis algas aga mustkunst. Mehed vinnasid kõigi soovijate kohvrid peale ja tatsusid siis rõõmsalt edasi. Minu kohvriga pakikandjal oli kärul 7 kohvrit, mis kaalus ligikaudu 170kg! Nende jaoks oli see kõik ilmselt tavaline, lihtsalt meile väga huvitav.
Kohvrid andsime väikesesse hoidu, mis koosnes kahest rivist lockeritest ja vahekäigust. Süsteem oli järgmine: käsikohvri eest maksad kohe 120 peesot ja vaatad ise, kuidas lockerisse ära mahutad, suured kohvrid saavad lipiku külge ja saadetakse konksuga kuskile ülevalasuvasse laoruumi. Selle saad hiljem kupongi ja raha andes tagasi. Kõikide asjade ära mahutamine võttis meil aega ümmarguselt tunni, mis pani meid mõistma, et ilmselt peame me kokkulepitust varem tagasi tulema, et need piisava ajavaruga jälle ka kätte saada.
Eduardo sõnul oli kiireim tee kesklinna metrood kasutades. See võtab aega umbes 20 minutit. Vahepeal väike harjumuspärane kiil ja peagi olimegi metroojaamas. Igaüks ostis omale 5-peesose pileti (peaaegu tasuta ühistransport?!) ja suundusimegi rongi peale. Kõigepealt sõitsiime ühel liinil 7 peatust ja siis veel teisel 3. Maa alt välja tulles tervitas meid loomulikult kuumus ja erepäike, aga ka imeilus park. Kümned inimesed, tühjad purskkaevud skulptuuridega, rohelus. Meie kogunemiskohaks sai teatri esine plats, igaühel oli linna avastamiseks 2 tundi vaba aega. Ma tean, et osadel oli soov minna teatrisse Toulouse- Lautreci näitusele, kuid, nagu hiljem välja tuli, oli muuseum esmaspäeviti suletud ja näitusel ainult reprod. Seega soovijad võivad lütseumisse ka tulla.
Mina suundusin mööda peatänavat edasi ja keerasin paar korda kõrvaltänavatele. Tundus, et igal tänaval oli oma müügiartikkel, mida müüa. Ühel oli näiteks taastusraviks sobivad esemed, teisel ainult alkoholipoed.
Peatänav viis välja suure katedraalini ja väljakule, mida ääristasid (arvatavasti) valitsushooned. Katedraal oli loomulikult väga suursugune, kuid kõndides valdas meid segadus. Kõik paistab nagu korras olevat, aga tunne nagu oleks merehaige. Peagi avastasime, et pühakoja seinad olid küll sirged, kuid põrand jooksis viltu. Vahe oli aga millimeetrites ja silmaga nähtamatu, mistõttu tekkiski tunne, et midagi on korrast ära.
Tagasiteel astusime veel läbi Starbucksist, kust leidsime teisigi eestlasi, ja otsustasime veel reisi viimase nalja teha. Teatavasti on Starbucksi peamine atraktsioon oma nime ütlemine ja inspekteerimine, kui hästi vaene teenindaja sinu keerulisest nimest aru saab. Seekord tegime vaestel mehhiklastel elu kergeks ja nii saigi Hints oma kohvitopsi, millel kirjas Juan Pablo :-).
Teatriväljakul tegime veel viimase grupipildi, kuid kahjuks on sealt paar inimest puudu. SElgitame tagamaid. Nimelt juhtus selle kahe viimase tunni jooksul midagi kohutavat. Otil varastati seljakott ära, milles oli ka muuhulgas tema pass ja Eduardo telefon. Kiire plaanimuutus ja Eduardo sõbrast Nataliast sai meie uus teejuht. Kati, Ott ja Eduardo suundusid Soome saatkonna poole, et edasisest selgust saada. Siis oli meil veel lootus, et Ott sõidab meiega.
Tipptunni ajal on Mehhiko metroo nuhtlus. Inimesi on nii palju, et kukkumisvõimalust pole - lihtsalt pole ruumi kuhugi kukkuda. Käperdamine, vahtimine, röövimine - väidetavalt tavaline asi. Igal juhul väga ebameeldiv kogemus, mida uuesti läbi teha ei tahaks.
Lennujaama jõudsime õigl ajal, kohvrid saime ka probleemideta kätt. Aina rohkem hakkas meile tunduma, et Katit, Eduardot ja Otti me täna enam ei näe. Hakkasime just Eduardo kingitust talle kohvrisse pakkima, kui tuli info, et nad siiski tulevad lennujaama. Umbes tunni pärast jõudsidki meie päevakangelased, kuid kuna kell oli juba liiga palju, siis asju sai hakata alles homme ajama. Tegime veel viimase lõpuringi, Elina mängis Eduardole Pärdi "Ukuaru valssi" ja läksime kurvalt turvakontrolli. Reis sai läbi.
Ott jõudis Tallinna neljapäeva öösel, samal ajal saabus ka Eduardo tagasi Zacatecasesse ja Kati matkab Mehhikos ringi. Lõpp hea, kõik hea!
Hetu
