02. augusti hommik algas leigarile võimalusega välja puhata varahommikul lõppenud kontsertreisist.
Hommikune vabadus viis leigarid-leesikad linna kaubandusse, veelkord Zacatecase hõbedamäe otsa ja ka kunstisaali. Muuseumis, mida külastasime, on kuulsa mehhiko kunstniku ja skulptori Pedro Coronel kogu. Coronel oli 20. sajandi mehhiko kuulus abstraktsionist.
 |
| Coroneli haud |
Muuseum asub algselt 17. sajandil rajatud jesuiitide koolis, aga enne muuseumi oli see kasutuses vanglana.
Majja sisenedes avaneb leigari ees pikk ruum, mis on maast laeni täis raamatuid. Silma jääb riiulitäied vanu ja väärikaid köited Vergiliust, Mehhiko ajalugu, seaduseraamatuid. Nagu korralikus majas ikka, on ka siin sisehoove, ühes neist Coroneli enda loodud skulptuurid.
 |
| Coroneli maal muuseumi hallis |
Galeriis on näha erinevas tehnikas teoseid Coroneli inspireerinud meistritelt Picassolt, Goyat, Chagallilt ning Joan Miró ning Kandinsky teosed.
Muuseumi külastuse teeb huvitavaks sisehoovi ümbritsevas koridoris valjapandud 20. sajandi kunstnike tööd ning koridorist avanevates tubadesse, kus valjapanekud viivad uudistaja ajas tagasi Aafrika, India, Egiptuse, Hiina ja Jaapani radadele.
Coronel kogus oma eluajal nende kultuuride graafikat ning käsitööd.
Väike, aga väga rikkaliku koguga muuseum on just paras paaritunnine külastamine festivali melu keskel.
Peale lõunat sõitsime taas järjekordsesse maakonnalinna esinema, seekord linnakesse nimega Pinos, mis mingi info kohaselt on kõrgeim asula Zacatecases, pärast siiski selgub, et mõlemad linnad asuvad ühel kõrgusel merepinnast.
Sõit Pinosesse kulgeb tavapärase politsei eskordi saatel, kohapeal toimuv erineb eelnevast õhtust selle poolest, et meil ei lubata linna keskväljakult lahkuda ning kohaga tutvumine piirdubki kirikute ning väljakuäärsete kohvikute väisamisega. Muideks, osade leesikate sõnul oli Pinose burks seni Mehhiko parim - tõsi ta oli.
Politsei on end keskväljaku nurkadesse ära paigutanud ning meil on turvaline olla, kas ka reaalne oht kuskilt paistab, jääb seekord õnneks avastamata.
Esineme juba traditsiooniliselt esimesena, tantsime korraliku kaldega tantsuplatsil ning meil on tegemist, et ikka tantsu algses joonises püsida. Esinemine oli siiski meeleolukas, publikunumbrid on kõigi lemmik.
Õhtu lõpetab Panama. Leigar-leesikas on kuum kaup ja meiega soovitakse pilti teha olenemata sellest, kas meil on rahvariided seljas või mitte.
Enne kojusõitu kostitatakse meid seekord tervisliku ja väga toitva õhtusöögiga.
Zacatecasesse jõuame seegi kord varajasel öötunnil.
Priit ja Ruta
