Enne postituse lugemist peab blogihaldur vabandama - postitus hilineb lausa 5 päeva. Nimelt on probleem piltides. Neid on raske ühest arvutist teise toimetada ja kui lõpuks kõik juba pildid käes on, ei taha hotelli wifi koostööd teha. Võtsin seega vastu raske otsuse - lahenduse leidmiseni tulevad blogiteated ilma piltideta. Loodetavasti suudame hommikul midagi välja mõelda...
Tere armsad lugejad!
Täna on siis minu kord ülestähendusi teha. Kuna ma sain sellest juba eelmisel päeval teada, siis kõige olulisem hommikul ärgates tundus kohe välja uurida, kas õhtul infotahvlile kirjutatu peab veel paika või on öö jooksul toimunud taas "some changes". Infotahvlil oli alljärgnev tekst:
Kuna õhtuga võrreldes muutusi ei olnud, siis oli kavas muuseumide päev. Muuseumide päev tähendas kirjade järgi seda, et kõiki Zacatecase muuseume pidi sellel päeval saama tasuta külastada. Kuidas sellega tegelikult oli, kirjutan edaspidi (kes sinnamaani lugeda viitsib andku teada). Meil oli valida umbes 16 muuseumi vahel. Siinkohal ei ole mul aimugi, kus teised käisid, kuid meie toa naiskond ja nii mõnedki veel otsustasid minna kaevandusse, millest on ajapikku kujunenud muuseum. Hakkasin hommikul siis kodutööd tegema ja otsisin infot selle nn muusumi kohta. Leidsin meile antud Zacatecast tutvustavatest raamatukestest, et koha nimi on Mina El Eden. Kaardi peal koht nr 20. Mida siis muud, kui tuli sammud seada selles suunas nagu alloleval pildil näha:
Hõbedakaevanduse sissepääsu ees selgus, et nn tasuta muuseumide päev festivalist osavõtjatele kehtib kõikide ülejäänud Zakatecase muuseumide, kuid mitte hõbedakaevanduse kohta (see on ilmselgelt kõige populaarsem muuseum, küll juba teatakse, milline koht raha sisse toob ... , nojah tuttav, läheme edasi ...). Ühesõnaga tuli meil sissepääsu eest lunastada a' 80 peesot. Kassa juures oli selle kohta alljärgnev selgitus:
Sisenedes oli kohustuslik valida oma pea mõõtudele vastav kiiver, istuda rongi ja sõit 1970 jala (mitu meetrit?) kaugusel paiknevasse kaevandusse võis alata. Me nägime välja sellised:
Kaevandus jagunes nn uuemaks ja vanemks osaks. Uuemas osas on Mehhiko ainus maa-alune kivimite ja mineraalide muuseum. Väljapanekud iidsetest fossiilidest, erilistest kivimitest ja kõikvõimalikest mineraalidest on pärit siiski kogu maailmast. Ahhetasime ja ohhetasime looduse ime- ja vägitegude peale, kuid kuna aeg kiirustas tagant, siis suundusime edasi kaevanduse vanasse ossa, kus tehti selgeks, kuidas töö kaevanduses vanasti välja nägi. Järgmistel fotodel mõned näited:
Siia peaks tulema nüüd tekst selle kohta, mis aastatel külastatav kaevandus tegutses ning kõik muu tark ja teaduslik info ja keda see jutt peaks huvitama, siis soovitan veidi surfata, äkki saab teavet sellelt lehelt
www.minaeleden.com.mx (ma ise ei ole seda lehte veel külastanud, internet on meil ju siin nii nagu ta on ...). Küll on aga selge, et kaevandus tegutses alates aastast 1584 kuni sulgemiseni 1960. aastal. Lisaks hõbedale on seal kaevandatud ka kulda, vaske, elavhõbedat ja tsinki.
Kaevanduses olles sain järjekordselt aru, et olen väga rahul oma praeguse ametiga. No vaata ise neid pilte, mis kujutavad elu ja tööd neis keerulistes oludes:
Ohtralt kasutati ka lapstööjõudu, kelle ülesandeks oli muuhulgas vee tassimine naksete kottidega kaevandusest välja.
Töö kaevanduses oli ohtlik ja raske, paljud lõpetasid nii:
Vapustav!
Meie lühike külastus lõppes aga pooleteise tunni pärast kaevanduse sissepääsu juures olevas hõbedapoes, kus paljud meist oma rahakotte kergendasid ja kui edaspidi meie küljes uut hõbedat näha on, siis see on pärit just Zakatecase Mina El Edenist. Pood ise nägi välja selline:
Edasi ma ei tea kuidas teistel läks, kuid meie toa naiskond rohkem muuseume külastada ei jõudnud, sest infotahvlile kirjutatu (oh imet!) kehtis ikka veel ja meie programmijärgne kolmetunnine väljasõit järgmisesse esinemiskohta pidi algama tunni aja pärast. Seetõttu tehti poes veel kiired grupisisesed ülevaated rahalistest seisudest, võeti mõned laenud ja lubadused (kolm tilka verd) ning hõbedaga koormatud, pisut väsinud ja kõvast valikupingutusest veidi räsitud seltskond alustas kodu poole teed. Hotellis kulus omajagu aega ka söömisele ja pakkimisele, kuid ajahätta jäädes otsustasime teha veidi "mehhikot", st hilineda (mõni minut) kokkusaamiskohta - tõsi küll hiljem selgus, et tegelik Mehhiko suutis meid ikkagi ületada ja väljasõit algas alles kell .... , noh umbes kella kahe paiku või natuke peale seda ....
Praegu sõidame kolme tunni teekonna kaugusele. Nüüd teen ülestähendusi juba reaalajas. Loomulikult on meie bussi saatmas automaaturid, kes on väga sõbralikud ja näevad seekord välja sellised:
Kuna teekond tõotab tulla pikk, ostis Tiit kaasa ka ühe väikese õlle. Marki saab lugeda siit:
Sõidame Miguel Auza'sse esinema.
Mida me siis bussi aknast näeme?
Ilm on mõõdukalt pilves, kohatise selginemisega. Temperatuuri ei tea praegu, bussis on konditsioneer ja jahe. Peatume hetkeks, kiirteel on mingi jama - inimesed on tee peal väljas. "Juan Pablo" (meie hispaaniakeelne pidev saatja) on raadioühenduses oma bossidega, selgitab olukorda. Oleme teadmatuses. Bussi telekasse on pandud käima mingi mehhiko seep, paljud siiski lihtsalt magavad. Tuli selgus - teesulg oli põhjustatud automaaturitest, kes otsisid autosid läbi. Keegi teadis - narkokontroll. Meie bussi siiski ei siseneta. "JP" ajas asja korda. Näe nii:
Sõit jätkub ... Igav liiv ja kaktuseline väli ... Poolkõrb.
Lõpuks jõuame kohale. Seekord on lava juba püsti, kuid heliproov võtab kena tunni. Mainima peab, et lava oli kujundatud valge-must-siniseks, harmoneerudes väga kenasti meie trikolooriga. Esinemine oli meeleolukas (nagu tavaliselt), kuid tundub, et oleme lõpuks kohanenud üksteisega, erinevate võimaluste ja eriolukordadega. Oleme rahul, Triin on rahul. Väikeses intervjuus kiidab ta esinemisplatsi, publikut ja tantsijaid.
Esinemisele järgnes fotosessioon ilmselt kõikide kohalike kodanikega, 🇪🇪
🇸🇳, misjärel sõidame õhtusöögile. Ma ei liialda kui ütlen, et see oli kirjeldamatu, päeva nael igas mõttes, heas mõttes. Nii maitsvat, mitmekesist, hoole ja armastusega valmistatud mehhiko toitu ei olnud me siin veel nautinud.
Nüüd oleme liiga täissöönud ja rahulolevad. Bussis võetakse üles veel laulujoru, mis aga üsna pea läheb üle vaikseks nohinaks. Kolm järgmist tundi viivad meid juba uude päeva, kuid see pole enam minu päev.
Aitäh, kui siiani lugesid!
Minu lugupidamine!
Sirje
PS! Hommikuse infotahvli päevakavaga võrreldes oli päeva lõpuks siiski toimunud "some changes" - Küprose rühm ei tulnud meiega koos esinema. Nad ei tea, millest kõigest ilma jäid!
PPS! Kell 23.44 on meil veel bensukas p-peatus. Nüüd on paber otsas, samuti seep ja kätekuivatuspaber, mida päeval jätkus ohtrasti .........
Sirje
