Hingetõmbehetk

6. August algas küllaltki rõõmsatujuliselt, kuna eelmisel päeval rahustati kõik maha teadaandega, et meie järgmises linnas Pueblas on meile lubatud korralik asjaajamine, esinemiste toimumisest kindel teadaandmine jne. Kuna ilm oli üle pika aja tuuline ja vihmapoolne, siis otsustasime mõnede Leesikatega suveniire ning muud vajalikku ostma minna. Soetasime endale veidi hõbedat ning mõned kampsunid, kust lisaks akrüülile ka veidi alpacat leida võis, erinevalt eelmisest kogemusest, kui müüja meile innustavalt poncho kohta ütles, et see on 100% akrüül, väga-väga hea :)! 

Hotelli tagasi jõudes selgus, et kella kolmene kogunemine oli poole viie peale lükkunud. Niisiis otsustasime jälle hotellitoidu vahelduseks Dominosse pitsat sööma minna. 

Kella poole viiesele kogunemisele tiksusid kõik kiirustamata kohale ning buss oligi valmis startima esinemispaiga poole. 

Esinema pidime kell 18.00 Abstraktse kunsti muuseumi ees platsil, kõik läks vägagi plaanipäraselt. Heliproov sai õigeaegselt tehtud. Kuigi alguses tundus, et hiiu kannel ei hakkagi mikrofoniga ilusat heli tekitama, laabus hiljem kõik suurepäraselt. Ma ütleks, et kogu esinemine oli ülimalt meeleolurikas, publik võttis Leigarid ja Leesikad väga soojalt ja südamlikult vastu. Pärast meid esinesid veel Paraguay ja St. Vincent. Paraguailased üllatasid vaatajaid oma imetlusväärse võimega tantsida neli pudelit üksteise otsas pea peal. Veel ka oma toreda raha kogumise viisiga, savist potid pea peal tantsides ja annetuste vastuvõtmiseks põlvist alla laskudes ning hiljem rahva seas oma muusikaga plaate müües. Paraguay muusikat kuulates läks kohe seest soojaks, positiivsus ja päikselisus jõudis kenasti vaatajateni. St Vincentil oli aga seevastu väga vahva tädi, kes agiteeris asjalikult kogu esinemise jooksul oma tantsijaid, visates pidevalt õhku väljendeid "Baila!" Ja "Viva la Zacatecas", mis meile kõigile vähemalt õhtu lõpuni kõrvu kumisema jäid. Nende esinemist oli omamoodi põnev jälgida, kuna see erines pea kõigist varem nähtutest, olulisel kohal olid nende rahvuskangelase ülistustantsud. Nende viimane tants ("Grande finale" nagu nad ise seda kutsusid) oli eriti hoogne ning pani kogu meie reisipere kaasa tantsima, oli ju selleks ajaks kõigil ka jahe hakanud. St. Vincentil olid ka väga toredad trummimehed, kellega pärast esinemist pilte tehti ning kellele Vana Tallinnat jagati. Ka tantsijad olid kihvtid, eriti avaldas aga paljudele muljet üks suurepärane tantsijanna, lisaks heale tantsuoskusele on tal ka tõeliselt lahedad lokikesed, niiet temaga pildistamiseks tekkis pärast lausa väike tunglemine. Õnneks õnnestus meil temaga pilt siiski saada ja tema soengut kiita :). Kõik olid toredate etteastete lõppedes igatahes õnnelikud ning usun, et vähemalt midagigi leidis nende juures meist igaüks. 

Lisanna