8. august

Kuna wifi muutus reisi lõpu poole tõeliseks rariteediks, hakkavad selle nädala postitused vaikselt pärast reisi kohale jõudma. Tervitused Londonist!

8. august

Oleme edukalt jõudnud uude kohta, Metepeci (tilluke asustustäpp suure Puebla lähedal, Mexico Cityst ida-kagu suunas)! Bussis veedetud öö paisutas jalad paksuks: ketse oli raske jalga saada, seda enam, et neile oli lekkivast katuseluugist öösel vett peale sadanud. Tats-tats, lirts-lärts komberdatakse hotelli suunas, kui äkki tardume lõigul buss-retseptsioon. Uus keskkond imbub unistesse peadesse: niiskus, mis sarnaneb Eestile; avar müüriga ümbritsetud aed, BASSEIN, tellistest-kividest (tellis-kivi) hotellihoone.

Sisenedes fuajeesse kohtame kõrgeid lagesid, avaraid koridore, vihvit, mis üsna ruttu jutusumina nullib ja pilgud feisbuuki suunab. Jagunetakse tubadesse, mida seekord on üks vähem kui eelmises hotellis, kuid tantsijad on õnneks muutliku ruumalaga ja tõmbuvad vajadusel kokku. Koridorid on tänava laiused ja nende seintelt vaatavad vastu vanad fotod, mis annavad mõista, et kunagi asus samas majas manufaktuur. Seda kinnitab ka patseering: vanad masinaruumid jne.

Noortel polnud tarvis pikemat mõttepausi: kolme pikema hüppega maanduti basseini ääres ja silmapilk hiljem vees. Peakas jäi panemata, sest vee sügavus ei ületa üht koma kahtekümmet viit meetrit, st vees põlvitades loksus lainehakatis lõua all. Furoori tekitas ka liumägi. Kuna tegu oli esimese veeskäiguga terve reisi jooksul, lahkuti basseinist alles sulgemise terav-nõudliku vilekoori saatel. Edasi suunduti õhtuoodet hankima.

Metepec on tilluke küla, mille lühikese peatänava ääres leidub palju kohvikuid, taco-putkasid, poenurgakesi. Valinud välja meelepärase, asuti umbkeelse tellimisprotsessi kallale. Kehakeele, paari-kolme sõna ja heatahtliku kannatlikkusega suudeti tellida võileivad, pitsad ja natukene ka müüjatega kommunikeerida: näitasime neile mäpsi-äpist Eestit, tutvustasime natukene Folkloriadat. Kohvik ise oli kodune, kogu valmistamisprotsessi sai jälgida. Ei puudunud ka anonüümne "Cena", mis köögi kohal seinal rippus. Noorte õhtu kulges edasi vabakäigul.

Väike seltskond leigareid otsustas basseini kõrvale heita ja matkata läheduses asuva mäe otsa. Teel kohtuti kohalikuga, kes end Jose Luis Fernandesena esitles. Terekäed antud, haaras mees taskust tillukese muusikamängija ja esines gringodele lauluhäälel paari parema palaga. Heiki, kaameraga varustatud nagu ikka, haaras nootidel sabast ja püüdis need lindile: https://youtu.be/Z8M_Vv6VjW0

Elame hästi!

Kaarel