9. august

9. august

Esimene hommik uues hotellis uute üllatustega. Meie hotellis on restoran, mille hinnad on tänavakohvikute ja poekraamiga kõrvutades kordades kõrgemad. Ilmselt seetõttu otsustas kohaliku festivali peaorganisaator, et festivallaseid toitlustatakse Pueblas kohaliku tantsukoolihoone teatrisaalis, mis sisuliselt tähendab seda, et jõudmaks kella üheksaks hommikusöögile, ärgatakse hotellis kell pool kaheksa, istutakse kaheksast bussi peale ja vuratakse Puebla poole. Kohale jõudes pole (kahjuks juba ootuspäraselt) toidulõhnagi tunda, mis tähendab taaskord ootamist.

Puudutasin mitmeid tähtsaid reisile ja Mehhikole iseloomulikke omadusi: ahorita, kiilumine, ajadilemma, iseendaks jäämine, toit. Andestagem kõrvalekalle ja süüvigem!

Kiilumine.
Võõras elutempo rabab meid reisi esimestest hetkedest peale. Astudes Mehhiko pinnale, muutuvad aega puudutavad füüsika seadused ja ajaarvestamise kultuur, mille võib kokku võtta sõnaga ahorita (ahorita ehk aurita ehk ebaselge, -kindel kellaaeg/ajavahemik kusagil tulevikus, sisaldades võimalust, et sündmust, millest jahutakse, ei toimugi)*. Sellest tulenevad lõpmatud kiilumised, ootamised, passimised. Ebatäpsete, kuid siiski notaablite arvestuste järgi oleme puhast ooteaega kogenud 48+ tundi kogu reisi peale, mis ei hõlma lennujaama transiiditsooni, bussisõiduaega, kontserdil oma esinemiskorra ootamist. Statistiliselt pole see vahest märkimisväärne, kuid ooteolukorras tekitab see omajagu ebamugavust.

Ajadilemma.
Eelmisest lõigust tulenevalt tekib kultuuride konflikt: punktuaalne eestlane kulgeva, hajameelse mehhiklase vastu. 2xL (igaks juhuks mainin veel kord, et too numbri-tähekombinesoon (taotluslik!) tähistab Leigareid ja Leesikaid) on harjunud kokkulepitud kellaaegadest kinni pidama väikese ajavaruga (loe: 15 minutit varem kohal), mis maandab riske, tagab valmisoleku ja rühma paindlikkuse. Mehhiklased seevastu ei tunne pinget kellaaja kukkumisel: vilistatakse esihammaste vahelt: "Ahorita!" ja kõik lükkub edasi - tekib ummistus, mille taha takerdub plaanide sujumine. Aga seda ei panda pahaks: tekib ju paus ja võimalus kulgeda pärituules, force major haarab tüüri. Siit ka dilemma: kas kohanduda, võtta omaks (eksootiline?) elutempo või järgida rangelt oma distsipliini, mis meie jaoks tuleneb vähemalt osaliselt viisakusest (tahame ju olla viisakad, väärikad, et meie järgi ei peaks ootama). Quoi faire?

Iseendaks jäämine.
On viimaks kohane tuua sisse isiklik element, subjektiivne tunnetus, mille saab analoogiana kanda üle kogu rühmale. Kuidas?
Pean ennast poole kohaga kameeleoniks. Seda selles mõttes, et ma kaldun alati (kord kiiremini, kord vaevarikkamalt) kohanema keskkonnaga, võttes omaks selle tempo, aja-, unerežiimi jne. Sellest johtuvalt on lisaks välismaailma vastuolule (eestlane vs mehhiklane) pead tõstmas ka sisemaailma konflikt: kas kohanduda või püsida. Tunnen ju selgelt lodevuse tõmmet, keskkonna ja harjumuspärase, juurdunud comme il faut ideoloogia nihet, mis alarmi lööb: olen ju silmatorkav valge vares, maastikul liialt nähtav nagu musta karvaga jänes lumehangel. Appi!
Siin aga mobiliseerub vastaspool, mässumeelne, trotslik rinne, eestluse kvintessents. Tööle hakkab nn vana hea kogukonna patrull, sotsiaalne politsei, mis liikmeid reas ja sündsuse piirides hoiab.
Võtame argisituatsiooni: teadetetahvlil seisab väljasõidu kellaaeg, ütleme nt soliidne kümme hommikul, mille lähenedes avastatakse, et rahvarõivad on triikimata, kingad tolmused, hambad pesemata jne jne. Algab lahing: ahorita sõjapasun hüüab, ratsaväerünnak sööstab tuhatnelja mööda seljaaju alla, ähvardades halvata logistiliselt ja strateegiliselt üliolulise liikumisaparaadi, mida juba varjunud dessantväelased (vigastused, päikesepõletused, seedehäired, nohu jms) selja tagant pideva turmtule all hoiavad. Samal ajal on ajustaabis valvel retaliatsiooniüksus: sotsiaalne häbi, mis on juba mineerinud teesõlmed ja saatnud välja soomustatud üksused, mis pealetungi peatavad.
Mida see eelnev häma tähendab? Aga otseloomulikult seda, et jõud, mis ei luba rihma lõdvaks lasta, on 2xL trupp, kogukond. Ennekõike on see häbi rühma ees, kes võtab vaevaks tulla õigel ajal kohale ja on sunnitud ootama minu laiskuse pärast, mis liikmed kärmemini tööle ärgitab. Ahorita on löödud. Eestlus säilib eestlaste keskel. Kas pole mitte kena? Mainisin enne, et minu subjektiivne sõjategevus kandub üle ka teistele ja nii see paistabki olevat. Vähemalt suusõnalisi kinnitusi uskudes: peljatakse pigem ühiskonna teravaid pilke, kadalippu, mis piitsutab hilinejaid nägemisulatusse ilmudes, kui häbi, vahest isegi ülbust festivali korraldustiimi ees. Nagu elu näitab, siis kõik programmiline venib igal juhul, aga just need kirjutamata hilinemiseseadused, mis Eestis ja eestlaste seas kehtivad, toimivad regulaatoritena, mis asjad ja inimesed automaatselt õigel ajal õigesse paika loksutavad. Savvy?

Ohsajeerum, läks pikale. Jäime hommikusöögile pidama (äärmiselt eestlaslik :)). Hommikusöögil ilmutas end üks tuntud tõde: näljane eestlane on kuri eestlane. Pikemalt pahameeletormil ei tasu peatuda, rääkida tuleb pigem situatsioonist. Nimelt, nagu öeldud, viibime tantsukooli teatrisaalis, kuhu saabume mõnikümmend minutit pärast söömaaja väljakuulutatud algust. Laudadel pole aga pea mitte midagi. Ka kohv on pigem "/toiduaine/-laadne toode". Ükshaaval hakkasid siis laekuma erinevad suupisted: sai, sink, või, porgandi-baklažaani hautis, munapuder, tee. Tunne oli, nagu (piltlikult) sööks tervikliku võileiva asemel kõigepealt saia, siis võid, seejärel sinki ja lõpuks kurki. Ikea-söömaaeg. Ja iga toidu laekumise vahel ei puudunud ka arvestatav intervall. See annab vahest piisavalt konteksti järgnenud pahameele tekkimisele.

Järgmine päevakorrapunkt oli paaritunnine linnatuur. Alustasime katedraaliga otse linna südames (taustaks nii palju, et meie bonne Eduardo naljatas, et linnas on rohkem kirikuid kui Oxxosid (Oxxo=väike toidupood, mis reeglina paikneb igal tänavanurgal)). Katedraal oli tohutu ja uhke. Seest rohke ornamentikaga, kahe altariga, millest üks meenutas antiik-kreeka templi fassaadi, teine esindas Ladina-Ameerika klassitsismi, pakkus katedraal palju avastamisrõõmu. Kaks tähelepanekut: mehhiklased on suures vaimustuses naturalistlikest, isegi vahel grotesksetest vahakujudest, mis tähtsamad piiblitegelased ja -seigad puust ette ja punaseks teevad, ja kirikutes on igale pühakule oma altarinurk, mida piirab kõrge raudvärav. See selleks. Lütseumlastel polnud mõistagi raskusi žongleerida piiblistseenidega, mida kujutasid freskod, tahvlimaalid, vahakujud jne. Külastuse naelaks kujunes Pikachu, kes õhupallina katedraalis ringi hõljus.

Järgmisena külastasime kullast kabelit, mille kaunistamiseks kulunud kulla netomassiks hindas meie oma kullassepp Heikki umbes 200 kilogrammi. Ilus oli. Edasi kulgesime mööda kommitänavat, kus maitsesime erinevaid Mehhiko maiuseid, basaari poole. Basaaridel oleme käinud üpriski palju erinevates paikades, aga pikapeale näib, nagu müüksid kõik putkad samu asju. Umbes nii see ongi. Rahakott kergem, lõunatasime taas teatrisaalis ja sõitsime esinemispaika.

Esinesime seekord fassaadilt Saku Suurhalli meenutavas hoones, mille saal omakorda meenutas Nordea kontserdimaja. Heliproovidega on meil üldiselt kiire: tihtipeale ei taheta meile neid võimaldada, sest kontserdi ettevalmistused venivad pikale ja publik peab ootama. Jalga vastu lavalaudu lüües palusime nõudlik-viisakalt helimehi ja saimegi heliproovi, mille ajal juba rahvas saali kogunes. Alustas mõistagi trupp, kes andis kiire ülevaate riigi ajaloost: pärismaalased-konkistadoorid-iseseisvumine-tänapäev. Kiire tutvustuse järel algas kontsert. Enne meid kütsid rahva kuumaks kaks kohalikku rühma ja jaapanlased oma võimsa trummietteastega. Meie alustasime kontrastiga trummidele: tasase põhjamaise sahiseva hiiukandlemängu ja labajalaga. Esinemine õnnestus. Meile järgnesid Paraguay oma rõõmsameelsete laulude ja tantsudega, enim vaimustusime tüdrukust, kes tantsis pea peal neljakorruselist pudelitorni balansseerides; Kameruni prints, kes esitas improviseeritud arhailise tantsu, kandes eriskummalist kostüümi õlekõrtest, elevandimaskist, sulgedest ja kõlisevast; Benini Rahvusballett, mille etteaste mõjus energiapommina; Filipiinid, mille tillukest kasvu tantsijad siblisid üliosavalt tantsujoonistes, tekitades sipelgapesa meenutava pildi, milles kõik omal kohal oli. Kiire tänutseremoonia järel jooksime läbi paduvihma bussi ja sõitsime tuttavasse teatrisaali sööma.

Üllatus! Meid ootas ees mariachiansambel, kes õhtusöögi kõrvale muusikat mängis, laskudes mõneks looks ka lavalt alla rahva sekka. Meil on varemgi reisi jooksul olnud kogemusi mariachide valju muusikaga, kuid seekord oli kogemus väga-väga meeldiv: Paraguay laulukõrid haarasid mõnedeks lugudeks viisihääle enda kätte, kuid eestlased ei jäänud neist sammugi maha. Nimelt on üks mehhiko rahvaviis meile tuntud "Joo, sõber, joo!" nime all ja kui ansambel laulu refräänini jõudis, tõusid eestlaste laudkonnad püsti, tõstsid tekiilaklaasid ja laulsid täiel rinnal üle saali oma versiooni. Refrääni lõpus keerati klaaside põhjad lae suunas ja istuti ovatsioonide saatel tagasi toolidele. Jätsime oma märgi kohalike mäludesse! Ansambli lahkudes pidu ei vaibunud, vaid tants ja trall jätkus makimuusika saatel. Suheldi, tantsiti, mekiti, nauditi. Kodutee kulges juba vaikuses, hotellis vahetati veel paar sõna, oodati ära järgmise päeva info ja heideti magama.

Kaarel

* viide postitusele "some changes"