10. august ehk KÄIGUKASTID JA KANALASTID

Tänane hommik algas nagu eilegi, äratusega kell 7:50, et veeta päev Pueblas. Meile juba tuttava Mehhiko kombe kohaselt startis buss 20 minutit planeeritust hiljem. Olles viivituse viisakalt istudes ära kannatanud, olime ligi tunni aja pikkuseks sõiduks valmis. Kui sõidetud oli vaevalt kümme minutit, kuulsime bussi alt pauku, mille järel bussijuht sõiduki kanjonit meenutava kraavi äärde tõmbas. Selgus, et käigukast (vist) oli otsad andnud.
Algas pikk ooteaeg, mille jooksul meie kaameramehe, Puhki, eestvedamisel lendlesid bussis ropud naljad nii kastide, kangide, kui ka bussijuhtide kohta. Tiit pani tähele põllu peal tatsavaid hobuseid ja tuli mõttele õpetada neile meie jaoks nii tuttavat Hobusemängu. Leesikatel tuli mõte istuda kõik bussi kraavipoolsele küljele, et näha, mis juhtub. Kui bussis olev meeleolu oli muutumas lõbusast meeleheitlikuks, saabus meile pääste. Pääste kujutas endast kahte bussi, ühte tühja, ja teist, pooleldi täis Filipiine. Jagunesime siis kaheks ja sõitsime peale tunniajalist viivitust mööda kiirteed edasi.
Jõudsime Puebla rahvatantsukooli, kus saime kidurat hommikusööki, mille jooksul said eestlased rahuldatud oma päevase vingumisvajaduse. Kui kõhud täis ja lauad puhastatud, algas õpituba, mille jooksul said eestlased kaasa lüüa Benini meeste ansamblis, kus sai taguda trumme, lehmakelli, ja mõni sai isegi hääle soojaks laulda (Puhk üürgas Benini laulule kaasa.) Sellele järgnes Eesti 45 minutit õpituba, mille käigus pandi aafriklased kalameest ja labajalga tantsima, kusjuures mõni Benini mees tegi labajalasammu korralikumalt kui vanad leigarid. Peale õpituba suundusime Mehhiko põlisrahva iidsesse püramiidi Puebla külje all, sissepääs maksis 65 peesot, kusjuures Mehhiklastele oli sissepääs tasuta. Tuur algas jalutuskäiguga kitsas koopas läbi püramiidi, kus pikemad eestlased pidid kummargil käima. Olles läbinud käigu, nägime püramiidi juurdeehituste varemeid, ja mis kõige kummalisem, kassimõõtu halle oravaid seal ringi siblimas. Eestlased tundsid oravate vastu suurt huvi. Peale jalutuskäiku ümber varemete leidsime end püramiidi seina juures, kuhu loomulikult kõik otsa ronisid ja mille otsas sündisid mõned päris head pildid.

Ühepikkused mehed

Kui püramiidist isu täis anti meile tund aega uudistada püramiidi kõrval asuvat turgu ja kirikut, enne kui uuesti koguneda tuli. Kogunemisel otsustati ühiselt sööma minna, ja kui olla korra juba Ameerika külje all, siis minna sööma KFCsse (USA kiirtoidukoht, mille menüü põhielement on friteeritud kana), kus sai tellitud pangede kaupa kana.

Küll oli see hea, aga pool tundi hiljem ei tahtnud keegi enam söögist mõeldagi. Võtsime järelejäänud kana ühes ja läksime välja. Välja astudes silmasime midagi uskumatut. Eemal, üle autode, parklate ja majade, seisis suitsev vulkaan Popocatepetl. Tõeline "inimene versus loodus".
Siis läksime tagasi Puebla rahvatantsukooli, kus saime taas õpetada Benini mustadele täkkudele eesti tantse. Ülejäänud õhtu möödus võrdlemisi rahulikult, sõime õhtust ja hakkasime tagasi kodukoha poole sõitma Toskar