11. august ehk pikk päev

Ärkasime varakult, et jõuda kella kaheksaks hommikusöögile. Hommikusöök toimus meie hotellilinnakust kolme minuti jalutuskäigu kaugusel, võileivakohas " Cocina Economica". Üllatusena saime seal aga paris korraliku ja ka maitsva kolme käiguga hommikusöögi. Esimeseks käiguks oli suhkrusai. Suhkrusaiad olid kõik erinevad ja neid jagati tavalisest pappkastist, kuid maitse oli neil hea. Teine käik oli magusate viljade päralt: papaia, melon, arbuus. Natukese aja pärast kostitati meid ka korraliku praega. Ülejäänud hommikupoolik kuni lõunani möödus basseinis või basseini ääres, kuidas kellelgi. Lõbu oli aga palju, ära põlemist samuti. Lõunasöök oli igaühel omal käel ja kella üheks pidime oma tubadest ära kolima. Asjad viisime ühte konverentsiruumi, seal vahetasime ka riided, et minna edasi esinemisele. Sõitsime veidi bussiga ja jõudsime kohta, kust meie buss enam edasi minna ei suutnud. Hakkasime juba jala minema, sest meile öeldi, et lähme kõigepealt sööma. Varsti oli aga meie teel üks politseiauto, kes pakkus lahkelt küüti, kuid ainult neljale inimesele. Teised jaotati Benini ja Filipiini busside vahel. Jõudsime jälle uute basseinide juurde, seekord aga rahvarõivis, niiet ujumine jäi kahjuks ära. Meile pakuti tortillasi, riisi, kanasuppi ja lambaliha mis oli mässitud banaanilehtedesse. Peale sööki läksime kõik busside peale ja sõitsime oma bussini, millega kihutasime esinemispaikka. Linn, kus me käisime oli Santa Isabel Cholula. Tegemist oli väga armsa väikse linnaga, kuid ringi hulkus rekordarv koeri, mis tektitas vahepeal ebamugavustunnet.

Heliproovi me esinemise jaoks teha ei saanud, seega esinesime ilma võimenduseta ja saime täitsa toredasti hakkama. Publikule igatahes meeldis niivõrd, et plaksutamiseks tõusti isegi püsti. Peale esinemist oli meil palju vaba aega, mida igaüks oma äranägemise järgi sisustas. Enne õhtusööki viidi meid etendusele. Buss peatus pimedate põldude vahel, jättes nõrganärvilistele kahtlase mulje. Etendus ise oli aga väga elamusterohke. Nägime kuidas viis meesterahvast kõrge posti otsas olid. Kõik nad olid riietatud lindudeks. Neli neist hakkasid pea alaspidi rippudes alla tulema ja viies tantsis otsas. Kui kõik neli alla olid jõudnud tuli ka viimane, tehes rahvast hullutavaid trikke. Tundus, et neil ei olnud muud julgestust, kui see nöör, mida mööda nad end alla kerisid. Kui kõik õnnelikult posti ostast alla olid jõudnud, tantsiti veel ümber selle. Lähemalt saab selle kohta lugeda siit: https://en.m.wikipedia.org/wiki/Danza_de_los_Voladores

Lõpuks oli jõudnud kätte õhtusöögi aeg! Sõitsime bussiga sinna linnakesse tagasi ja seal ootasid meid värsked tacod ja muidugi riis. Hotelli tagasi jõudsime juba uuel päeval. Saime uued toad, mille ainukeseks puuduseks oli see, et pistikuid oli vaid üks. Kuid voodi nägemine rõõmustas igaüht ja nii mindigi linade vahele.

Meelise uus voodi

Ursula