14. august

Magasime kaua oma õiglast und, kes kahekesi, kes kolmekesi kaheinimese voodis, kes hoopis voodi kõrval põrandal. Ometi olime rahul ja ka hommikusöögikarp sisaldas täiesti rahuldavat singi-juustusaia, jogurtit, mahla, jne. Zacatecase hommikusöögid meenusid nüüd juba hõberaamides pilvedel ujuvatena. Seekord justkui kiiret polnudki. Motell, milles ööbisime, asus samuti veidi kõrvalisemas kohas, nii et ükskuid hulkureid hommikul rändamas vist polnud. Väljasõit viis meid esmalt juba tuttavasse birreirasse lõunasöögile ja sealt edasi linnakese peaväljakule oma esinemiskorda ootama. Birreira (andke nüüd andeks kui liiginime valesti edasi annan) oli tore koht, muuhulgas ka seetõttu, et selle tagahoovis oli lastele mõeldud karussellid ja kiiged. Leesikates, ning ka valitud leigarites, on kindlasti tubli annus last ja lapsemeelsust ning seal tagahoovis sai see ka viimaks vabalt vohada.

Vaade hotellitoa aknast

Veidi peenem tualettpaberi rull

Esinemist oodates (no muidugi oodates, kes siis midagi täpselt kellapealt teeb) sai tutvuda linnakese kaubandusega: avastada ülihea pagari- ja kondiitriäri, millisest mistahes Eesti linn ja linnake vaid unistada võib, trügida läbi tänavakaubanduse ersatsi, ning imestada kohaliku supermarketi lausa olematut hinnataset.

Lavaline etteaste õnnestus hästi, lava oli endiselt libe ja kahjuks ka helitehnika ümberpaigutuste tõttu veidi väiksem. Publik on tore ja toetav ning südame tegi alati soojaks ka lava taga ootavate kaasesinejate soe ning innustav aplaus. Võtsime lõpuringis otsad kokku ning suundusime bussi viimast korda riideid vahetama - omandatud vilumus tuuribussis riietuda on nüüd määramata ajaks kehamällu talletatud.
Võõrustajad pakkusid omalt poolt väikest linnaekskursiooni, millest mina kasutasin küll vaid kohaliku katedraali külastust ja andsin seejärel alla, sest kahjuks oli müra suur ja giid vaikne. Edasine napp vaba aeg sai kulutatud kaubandusele ja toitlustusele. Kuna olime festivali toitlustamise suhtes välja kujundanud oma õiglase arvamuse, siis ummistasime kohaliku kaubanduskeskuse kiirtoiduletid ja seejärel ka oma seedekulglad. Parem burger kõhus, kui riis ja tortilla taldrikul (meie kodune ettekujutus mehhiko köögi vürtsikusest ja isuäratavusest sai festivali raamides küll purustatud, küll aga sai mõne festivalivälise söögi-kõrvalhüppega seda veidi taastada). Siinjuures pean siiski tegema väikese vinguva ääremärkuse Chalko kaubandustänava ja -keskuse räpase väljanägemise suhtes. Mis polnud kahjuks midagi erakordset, sest reisi vältel jõudsin korduvalt mõelda, kui väga kuluks siin ära "Teeme Ära" aktsioon. Mõte jooksis enamasti kinni kohal, kus tuli ette kujutada prügi ladustamise tingimusi - prügi on lihtsalt v ä g a p a l j u ! Õhtu lõppes taas tuttavas karussellipargis, seekord saatjaks mariachi-ansambel ja head kohalikud õlled.

Õhtu motellis algas üllatava pimendamisega, sest kuigi koridorides valgustid põlesid, siis tubades kahjuks mitte. Laskmata end sellest liigselt häirida kogunesime kaunite käsitööliste tuppa, kus mobiililampide valgel lasti hea maitsta kohalike suupistete ja jookide reservidel. Lõpuks saabus ka valgus ja algas viimane kohvripakkimine.

Hindrek, pildid Kristilt