Vahepala - hommikune jooks

Kolmanda päeva hommikul kell 8.00 peksin ma end voodist üles ning läksin jooksma, et avastada linna ning teha trenni, kuid linna avastamise asemel juhtus minuga mitmeid huvitavaid asju.

Olles jooksnud umbes kilomeetri, avastasin, et linnas toimub mingit sorti jooksuvõistlus, sest igalpool teedel seisid politseinikud, liiklus oli peatatud ning mind ümbritsesid kümned teised jooksjad. Mõtlesin, et jooksen nendega kaasa natukene aega, sest nii saan näha peatänava asemel ka muid peidetud atraktsioone. Igatahes jooksin ma nendega koos umbes 3km kuni avastasin, et peaks tagasi keerama, kuid tagasiminek enam nii lihtne polnud. Tuli välja, et olin olnud jooksjate kolonni lõpus, niiet mul polnud enam võimalik sama teed pidi tagasi minna, sest polnud enam jooksjaid, kellele oleks saanud järgneda., Niisiis hakkasin ma otsima koduteed. Olles kaotamas lootust nägin ma üht politseiniku, kelle käest küsisin, kuidas saada hotelli, see muidugi ei osanud inglise keelt ning näitas käega lähenevale politsei kastikale ning ütles: “El” (tõlkes “tema”). Auto peatus minu kõrval ning selle sees olev politseinik tõepoolest oskas natukene inglise keelt, kuid tema antud juhtnöörid hotelli saamiseks olid liiga segased, niiet küsisin lihtsalt, kuidas saada peatänavale. Nii palju ta muidugi inglise keelt ei osanud ning ütles mulle, et roniksin tema auto kasti. Seejärel transporditi mind politseiauto kastis peatänavale, mis oli umbes 200m kaugusel minust. See politseinik on minu uus kangelane, kahjuks unustasin telefoni hotelli niiet ei saanud pilti temaga teha. Peatänavalt ma jätkasin oma jooksu ning jõudsin hommikusöögiks koju.

Tagasiteel nägin ma üht meest, kes kõndis alla mäest ning kellel oli pea peal suur saiakandik. Tema tasakaaluvoime oli vapustav.

Kokku jooksin ma 6km, mis olid vist minu elu õudseimad, sest koguaeg pidi jooksma mäest üles voi alla, kuid see tunne, mis pärast oli, oli väga mõnus. Homme jälle!

Erki Herki