9. august

9. august

Esimene hommik uues hotellis uute üllatustega. Meie hotellis on restoran, mille hinnad on tänavakohvikute ja poekraamiga kõrvutades kordades kõrgemad. Ilmselt seetõttu otsustas kohaliku festivali peaorganisaator, et festivallaseid toitlustatakse Pueblas kohaliku tantsukoolihoone teatrisaalis, mis sisuliselt tähendab seda, et jõudmaks kella üheksaks hommikusöögile, ärgatakse hotellis kell pool kaheksa, istutakse kaheksast bussi peale ja vuratakse Puebla poole. Kohale jõudes pole (kahjuks juba ootuspäraselt) toidulõhnagi tunda, mis tähendab taaskord ootamist.

Puudutasin mitmeid tähtsaid reisile ja Mehhikole iseloomulikke omadusi: ahorita, kiilumine, ajadilemma, iseendaks jäämine, toit. Andestagem kõrvalekalle ja süüvigem!

Kiilumine.
Võõras elutempo rabab meid reisi esimestest hetkedest peale. Astudes Mehhiko pinnale, muutuvad aega puudutavad füüsika seadused ja ajaarvestamise kultuur, mille võib kokku võtta sõnaga ahorita (ahorita ehk aurita ehk ebaselge, -kindel kellaaeg/ajavahemik kusagil tulevikus, sisaldades võimalust, et sündmust, millest jahutakse, ei toimugi)*. Sellest tulenevad lõpmatud kiilumised, ootamised, passimised. Ebatäpsete, kuid siiski notaablite arvestuste järgi oleme puhast ooteaega kogenud 48+ tundi kogu reisi peale, mis ei hõlma lennujaama transiiditsooni, bussisõiduaega, kontserdil oma esinemiskorra ootamist. Statistiliselt pole see vahest märkimisväärne, kuid ooteolukorras tekitab see omajagu ebamugavust.

Ajadilemma.
Eelmisest lõigust tulenevalt tekib kultuuride konflikt: punktuaalne eestlane kulgeva, hajameelse mehhiklase vastu. 2xL (igaks juhuks mainin veel kord, et too numbri-tähekombinesoon (taotluslik!) tähistab Leigareid ja Leesikaid) on harjunud kokkulepitud kellaaegadest kinni pidama väikese ajavaruga (loe: 15 minutit varem kohal), mis maandab riske, tagab valmisoleku ja rühma paindlikkuse. Mehhiklased seevastu ei tunne pinget kellaaja kukkumisel: vilistatakse esihammaste vahelt: "Ahorita!" ja kõik lükkub edasi - tekib ummistus, mille taha takerdub plaanide sujumine. Aga seda ei panda pahaks: tekib ju paus ja võimalus kulgeda pärituules, force major haarab tüüri. Siit ka dilemma: kas kohanduda, võtta omaks (eksootiline?) elutempo või järgida rangelt oma distsipliini, mis meie jaoks tuleneb vähemalt osaliselt viisakusest (tahame ju olla viisakad, väärikad, et meie järgi ei peaks ootama). Quoi faire?

Iseendaks jäämine.
On viimaks kohane tuua sisse isiklik element, subjektiivne tunnetus, mille saab analoogiana kanda üle kogu rühmale. Kuidas?
Pean ennast poole kohaga kameeleoniks. Seda selles mõttes, et ma kaldun alati (kord kiiremini, kord vaevarikkamalt) kohanema keskkonnaga, võttes omaks selle tempo, aja-, unerežiimi jne. Sellest johtuvalt on lisaks välismaailma vastuolule (eestlane vs mehhiklane) pead tõstmas ka sisemaailma konflikt: kas kohanduda või püsida. Tunnen ju selgelt lodevuse tõmmet, keskkonna ja harjumuspärase, juurdunud comme il faut ideoloogia nihet, mis alarmi lööb: olen ju silmatorkav valge vares, maastikul liialt nähtav nagu musta karvaga jänes lumehangel. Appi!
Siin aga mobiliseerub vastaspool, mässumeelne, trotslik rinne, eestluse kvintessents. Tööle hakkab nn vana hea kogukonna patrull, sotsiaalne politsei, mis liikmeid reas ja sündsuse piirides hoiab.
Võtame argisituatsiooni: teadetetahvlil seisab väljasõidu kellaaeg, ütleme nt soliidne kümme hommikul, mille lähenedes avastatakse, et rahvarõivad on triikimata, kingad tolmused, hambad pesemata jne jne. Algab lahing: ahorita sõjapasun hüüab, ratsaväerünnak sööstab tuhatnelja mööda seljaaju alla, ähvardades halvata logistiliselt ja strateegiliselt üliolulise liikumisaparaadi, mida juba varjunud dessantväelased (vigastused, päikesepõletused, seedehäired, nohu jms) selja tagant pideva turmtule all hoiavad. Samal ajal on ajustaabis valvel retaliatsiooniüksus: sotsiaalne häbi, mis on juba mineerinud teesõlmed ja saatnud välja soomustatud üksused, mis pealetungi peatavad.
Mida see eelnev häma tähendab? Aga otseloomulikult seda, et jõud, mis ei luba rihma lõdvaks lasta, on 2xL trupp, kogukond. Ennekõike on see häbi rühma ees, kes võtab vaevaks tulla õigel ajal kohale ja on sunnitud ootama minu laiskuse pärast, mis liikmed kärmemini tööle ärgitab. Ahorita on löödud. Eestlus säilib eestlaste keskel. Kas pole mitte kena? Mainisin enne, et minu subjektiivne sõjategevus kandub üle ka teistele ja nii see paistabki olevat. Vähemalt suusõnalisi kinnitusi uskudes: peljatakse pigem ühiskonna teravaid pilke, kadalippu, mis piitsutab hilinejaid nägemisulatusse ilmudes, kui häbi, vahest isegi ülbust festivali korraldustiimi ees. Nagu elu näitab, siis kõik programmiline venib igal juhul, aga just need kirjutamata hilinemiseseadused, mis Eestis ja eestlaste seas kehtivad, toimivad regulaatoritena, mis asjad ja inimesed automaatselt õigel ajal õigesse paika loksutavad. Savvy?

Ohsajeerum, läks pikale. Jäime hommikusöögile pidama (äärmiselt eestlaslik :)). Hommikusöögil ilmutas end üks tuntud tõde: näljane eestlane on kuri eestlane. Pikemalt pahameeletormil ei tasu peatuda, rääkida tuleb pigem situatsioonist. Nimelt, nagu öeldud, viibime tantsukooli teatrisaalis, kuhu saabume mõnikümmend minutit pärast söömaaja väljakuulutatud algust. Laudadel pole aga pea mitte midagi. Ka kohv on pigem "/toiduaine/-laadne toode". Ükshaaval hakkasid siis laekuma erinevad suupisted: sai, sink, või, porgandi-baklažaani hautis, munapuder, tee. Tunne oli, nagu (piltlikult) sööks tervikliku võileiva asemel kõigepealt saia, siis võid, seejärel sinki ja lõpuks kurki. Ikea-söömaaeg. Ja iga toidu laekumise vahel ei puudunud ka arvestatav intervall. See annab vahest piisavalt konteksti järgnenud pahameele tekkimisele.

Järgmine päevakorrapunkt oli paaritunnine linnatuur. Alustasime katedraaliga otse linna südames (taustaks nii palju, et meie bonne Eduardo naljatas, et linnas on rohkem kirikuid kui Oxxosid (Oxxo=väike toidupood, mis reeglina paikneb igal tänavanurgal)). Katedraal oli tohutu ja uhke. Seest rohke ornamentikaga, kahe altariga, millest üks meenutas antiik-kreeka templi fassaadi, teine esindas Ladina-Ameerika klassitsismi, pakkus katedraal palju avastamisrõõmu. Kaks tähelepanekut: mehhiklased on suures vaimustuses naturalistlikest, isegi vahel grotesksetest vahakujudest, mis tähtsamad piiblitegelased ja -seigad puust ette ja punaseks teevad, ja kirikutes on igale pühakule oma altarinurk, mida piirab kõrge raudvärav. See selleks. Lütseumlastel polnud mõistagi raskusi žongleerida piiblistseenidega, mida kujutasid freskod, tahvlimaalid, vahakujud jne. Külastuse naelaks kujunes Pikachu, kes õhupallina katedraalis ringi hõljus.

Järgmisena külastasime kullast kabelit, mille kaunistamiseks kulunud kulla netomassiks hindas meie oma kullassepp Heikki umbes 200 kilogrammi. Ilus oli. Edasi kulgesime mööda kommitänavat, kus maitsesime erinevaid Mehhiko maiuseid, basaari poole. Basaaridel oleme käinud üpriski palju erinevates paikades, aga pikapeale näib, nagu müüksid kõik putkad samu asju. Umbes nii see ongi. Rahakott kergem, lõunatasime taas teatrisaalis ja sõitsime esinemispaika.

Esinesime seekord fassaadilt Saku Suurhalli meenutavas hoones, mille saal omakorda meenutas Nordea kontserdimaja. Heliproovidega on meil üldiselt kiire: tihtipeale ei taheta meile neid võimaldada, sest kontserdi ettevalmistused venivad pikale ja publik peab ootama. Jalga vastu lavalaudu lüües palusime nõudlik-viisakalt helimehi ja saimegi heliproovi, mille ajal juba rahvas saali kogunes. Alustas mõistagi trupp, kes andis kiire ülevaate riigi ajaloost: pärismaalased-konkistadoorid-iseseisvumine-tänapäev. Kiire tutvustuse järel algas kontsert. Enne meid kütsid rahva kuumaks kaks kohalikku rühma ja jaapanlased oma võimsa trummietteastega. Meie alustasime kontrastiga trummidele: tasase põhjamaise sahiseva hiiukandlemängu ja labajalaga. Esinemine õnnestus. Meile järgnesid Paraguay oma rõõmsameelsete laulude ja tantsudega, enim vaimustusime tüdrukust, kes tantsis pea peal neljakorruselist pudelitorni balansseerides; Kameruni prints, kes esitas improviseeritud arhailise tantsu, kandes eriskummalist kostüümi õlekõrtest, elevandimaskist, sulgedest ja kõlisevast; Benini Rahvusballett, mille etteaste mõjus energiapommina; Filipiinid, mille tillukest kasvu tantsijad siblisid üliosavalt tantsujoonistes, tekitades sipelgapesa meenutava pildi, milles kõik omal kohal oli. Kiire tänutseremoonia järel jooksime läbi paduvihma bussi ja sõitsime tuttavasse teatrisaali sööma.

Üllatus! Meid ootas ees mariachiansambel, kes õhtusöögi kõrvale muusikat mängis, laskudes mõneks looks ka lavalt alla rahva sekka. Meil on varemgi reisi jooksul olnud kogemusi mariachide valju muusikaga, kuid seekord oli kogemus väga-väga meeldiv: Paraguay laulukõrid haarasid mõnedeks lugudeks viisihääle enda kätte, kuid eestlased ei jäänud neist sammugi maha. Nimelt on üks mehhiko rahvaviis meile tuntud "Joo, sõber, joo!" nime all ja kui ansambel laulu refräänini jõudis, tõusid eestlaste laudkonnad püsti, tõstsid tekiilaklaasid ja laulsid täiel rinnal üle saali oma versiooni. Refrääni lõpus keerati klaaside põhjad lae suunas ja istuti ovatsioonide saatel tagasi toolidele. Jätsime oma märgi kohalike mäludesse! Ansambli lahkudes pidu ei vaibunud, vaid tants ja trall jätkus makimuusika saatel. Suheldi, tantsiti, mekiti, nauditi. Kodutee kulges juba vaikuses, hotellis vahetati veel paar sõna, oodati ära järgmise päeva info ja heideti magama.

Kaarel

* viide postitusele "some changes"

8. august

Kuna wifi muutus reisi lõpu poole tõeliseks rariteediks, hakkavad selle nädala postitused vaikselt pärast reisi kohale jõudma. Tervitused Londonist!

8. august

Oleme edukalt jõudnud uude kohta, Metepeci (tilluke asustustäpp suure Puebla lähedal, Mexico Cityst ida-kagu suunas)! Bussis veedetud öö paisutas jalad paksuks: ketse oli raske jalga saada, seda enam, et neile oli lekkivast katuseluugist öösel vett peale sadanud. Tats-tats, lirts-lärts komberdatakse hotelli suunas, kui äkki tardume lõigul buss-retseptsioon. Uus keskkond imbub unistesse peadesse: niiskus, mis sarnaneb Eestile; avar müüriga ümbritsetud aed, BASSEIN, tellistest-kividest (tellis-kivi) hotellihoone.

Sisenedes fuajeesse kohtame kõrgeid lagesid, avaraid koridore, vihvit, mis üsna ruttu jutusumina nullib ja pilgud feisbuuki suunab. Jagunetakse tubadesse, mida seekord on üks vähem kui eelmises hotellis, kuid tantsijad on õnneks muutliku ruumalaga ja tõmbuvad vajadusel kokku. Koridorid on tänava laiused ja nende seintelt vaatavad vastu vanad fotod, mis annavad mõista, et kunagi asus samas majas manufaktuur. Seda kinnitab ka patseering: vanad masinaruumid jne.

Noortel polnud tarvis pikemat mõttepausi: kolme pikema hüppega maanduti basseini ääres ja silmapilk hiljem vees. Peakas jäi panemata, sest vee sügavus ei ületa üht koma kahtekümmet viit meetrit, st vees põlvitades loksus lainehakatis lõua all. Furoori tekitas ka liumägi. Kuna tegu oli esimese veeskäiguga terve reisi jooksul, lahkuti basseinist alles sulgemise terav-nõudliku vilekoori saatel. Edasi suunduti õhtuoodet hankima.

Metepec on tilluke küla, mille lühikese peatänava ääres leidub palju kohvikuid, taco-putkasid, poenurgakesi. Valinud välja meelepärase, asuti umbkeelse tellimisprotsessi kallale. Kehakeele, paari-kolme sõna ja heatahtliku kannatlikkusega suudeti tellida võileivad, pitsad ja natukene ka müüjatega kommunikeerida: näitasime neile mäpsi-äpist Eestit, tutvustasime natukene Folkloriadat. Kohvik ise oli kodune, kogu valmistamisprotsessi sai jälgida. Ei puudunud ka anonüümne "Cena", mis köögi kohal seinal rippus. Noorte õhtu kulges edasi vabakäigul.

Väike seltskond leigareid otsustas basseini kõrvale heita ja matkata läheduses asuva mäe otsa. Teel kohtuti kohalikuga, kes end Jose Luis Fernandesena esitles. Terekäed antud, haaras mees taskust tillukese muusikamängija ja esines gringodele lauluhäälel paari parema palaga. Heiki, kaameraga varustatud nagu ikka, haaras nootidel sabast ja püüdis need lindile: https://youtu.be/Z8M_Vv6VjW0

Elame hästi!

Kaarel

Hingetõmbehetk

6. August algas küllaltki rõõmsatujuliselt, kuna eelmisel päeval rahustati kõik maha teadaandega, et meie järgmises linnas Pueblas on meile lubatud korralik asjaajamine, esinemiste toimumisest kindel teadaandmine jne. Kuna ilm oli üle pika aja tuuline ja vihmapoolne, siis otsustasime mõnede Leesikatega suveniire ning muud vajalikku ostma minna. Soetasime endale veidi hõbedat ning mõned kampsunid, kust lisaks akrüülile ka veidi alpacat leida võis, erinevalt eelmisest kogemusest, kui müüja meile innustavalt poncho kohta ütles, et see on 100% akrüül, väga-väga hea :)! 

Hotelli tagasi jõudes selgus, et kella kolmene kogunemine oli poole viie peale lükkunud. Niisiis otsustasime jälle hotellitoidu vahelduseks Dominosse pitsat sööma minna. 

Kella poole viiesele kogunemisele tiksusid kõik kiirustamata kohale ning buss oligi valmis startima esinemispaiga poole. 

Esinema pidime kell 18.00 Abstraktse kunsti muuseumi ees platsil, kõik läks vägagi plaanipäraselt. Heliproov sai õigeaegselt tehtud. Kuigi alguses tundus, et hiiu kannel ei hakkagi mikrofoniga ilusat heli tekitama, laabus hiljem kõik suurepäraselt. Ma ütleks, et kogu esinemine oli ülimalt meeleolurikas, publik võttis Leigarid ja Leesikad väga soojalt ja südamlikult vastu. Pärast meid esinesid veel Paraguay ja St. Vincent. Paraguailased üllatasid vaatajaid oma imetlusväärse võimega tantsida neli pudelit üksteise otsas pea peal. Veel ka oma toreda raha kogumise viisiga, savist potid pea peal tantsides ja annetuste vastuvõtmiseks põlvist alla laskudes ning hiljem rahva seas oma muusikaga plaate müües. Paraguay muusikat kuulates läks kohe seest soojaks, positiivsus ja päikselisus jõudis kenasti vaatajateni. St Vincentil oli aga seevastu väga vahva tädi, kes agiteeris asjalikult kogu esinemise jooksul oma tantsijaid, visates pidevalt õhku väljendeid "Baila!" Ja "Viva la Zacatecas", mis meile kõigile vähemalt õhtu lõpuni kõrvu kumisema jäid. Nende esinemist oli omamoodi põnev jälgida, kuna see erines pea kõigist varem nähtutest, olulisel kohal olid nende rahvuskangelase ülistustantsud. Nende viimane tants ("Grande finale" nagu nad ise seda kutsusid) oli eriti hoogne ning pani kogu meie reisipere kaasa tantsima, oli ju selleks ajaks kõigil ka jahe hakanud. St. Vincentil olid ka väga toredad trummimehed, kellega pärast esinemist pilte tehti ning kellele Vana Tallinnat jagati. Ka tantsijad olid kihvtid, eriti avaldas aga paljudele muljet üks suurepärane tantsijanna, lisaks heale tantsuoskusele on tal ka tõeliselt lahedad lokikesed, niiet temaga pildistamiseks tekkis pärast lausa väike tunglemine. Õnneks õnnestus meil temaga pilt siiski saada ja tema soengut kiita :). Kõik olid toredate etteastete lõppedes igatahes õnnelikud ning usun, et vähemalt midagigi leidis nende juures meist igaüks. 

Lisanna

5.august

Enne postituse lugemist peab blogihaldur vabandama - postitus hilineb lausa 5 päeva. Nimelt on probleem piltides. Neid on raske ühest arvutist teise toimetada ja kui lõpuks kõik juba pildid käes on, ei taha hotelli wifi koostööd teha. Võtsin seega vastu raske otsuse - lahenduse leidmiseni tulevad blogiteated ilma piltideta. Loodetavasti suudame hommikul midagi välja mõelda...


Tere armsad lugejad!

Täna on siis minu kord ülestähendusi teha. Kuna ma sain sellest juba eelmisel päeval teada, siis kõige olulisem hommikul ärgates tundus kohe välja uurida, kas õhtul infotahvlile kirjutatu peab veel paika või on öö jooksul toimunud taas "some changes". Infotahvlil oli alljärgnev tekst:

Kuna õhtuga võrreldes muutusi ei olnud, siis oli kavas muuseumide päev. Muuseumide päev tähendas kirjade järgi seda, et kõiki Zacatecase muuseume pidi sellel päeval saama tasuta külastada. Kuidas sellega tegelikult oli, kirjutan edaspidi (kes sinnamaani lugeda viitsib andku teada). Meil oli valida umbes 16 muuseumi vahel. Siinkohal ei ole mul aimugi, kus teised käisid, kuid meie toa naiskond ja nii mõnedki veel otsustasid minna kaevandusse, millest on ajapikku kujunenud muuseum. Hakkasin hommikul siis kodutööd tegema ja otsisin infot selle nn muusumi kohta. Leidsin meile antud Zacatecast tutvustavatest raamatukestest, et koha nimi on Mina El Eden. Kaardi peal koht nr 20. Mida siis muud, kui tuli sammud seada selles suunas nagu alloleval pildil näha: 

Hõbedakaevanduse sissepääsu ees selgus, et nn tasuta muuseumide päev festivalist osavõtjatele kehtib kõikide ülejäänud Zakatecase muuseumide, kuid mitte hõbedakaevanduse kohta (see on ilmselgelt kõige populaarsem muuseum,  küll juba teatakse, milline koht raha sisse toob ... , nojah tuttav, läheme edasi ...). Ühesõnaga tuli meil sissepääsu eest lunastada a' 80 peesot. Kassa juures oli selle kohta alljärgnev selgitus:

Sisenedes oli kohustuslik valida oma pea mõõtudele vastav kiiver, istuda rongi ja sõit 1970 jala (mitu meetrit?) kaugusel paiknevasse kaevandusse võis alata. Me nägime välja sellised: 

Kaevandus jagunes nn uuemaks ja vanemks osaks. Uuemas osas on Mehhiko ainus maa-alune kivimite ja mineraalide muuseum. Väljapanekud iidsetest fossiilidest, erilistest kivimitest ja kõikvõimalikest mineraalidest on pärit siiski kogu maailmast. Ahhetasime ja ohhetasime looduse ime- ja vägitegude peale, kuid kuna aeg kiirustas tagant, siis suundusime edasi kaevanduse vanasse ossa, kus tehti selgeks, kuidas töö kaevanduses vanasti välja nägi. Järgmistel fotodel mõned näited:

 

Siia peaks tulema nüüd tekst selle kohta, mis aastatel külastatav kaevandus tegutses ning kõik muu tark ja teaduslik info ja keda see jutt peaks huvitama, siis soovitan veidi surfata, äkki saab teavet sellelt lehelt  www.minaeleden.com.mx (ma ise ei ole seda lehte veel külastanud, internet on meil ju siin nii nagu ta on ...). Küll on aga selge, et kaevandus tegutses alates aastast 1584 kuni sulgemiseni 1960. aastal. Lisaks hõbedale on seal kaevandatud ka kulda, vaske, elavhõbedat ja tsinki.

Kaevanduses olles sain järjekordselt aru, et olen väga rahul oma praeguse ametiga. No vaata ise neid pilte, mis kujutavad elu ja tööd neis keerulistes oludes:

 

Ohtralt kasutati ka lapstööjõudu, kelle ülesandeks oli muuhulgas vee tassimine naksete kottidega kaevandusest välja. 

Töö kaevanduses oli ohtlik ja raske, paljud lõpetasid nii: 

Vapustav!

Meie lühike külastus lõppes aga pooleteise tunni pärast kaevanduse sissepääsu juures olevas hõbedapoes, kus paljud meist oma rahakotte kergendasid ja kui edaspidi meie küljes uut hõbedat näha on, siis see on pärit just Zakatecase Mina El Edenist. Pood ise nägi välja selline:

Edasi ma ei tea kuidas teistel läks, kuid meie toa naiskond rohkem muuseume külastada ei jõudnud, sest infotahvlile kirjutatu (oh imet!) kehtis ikka veel ja meie programmijärgne kolmetunnine väljasõit järgmisesse esinemiskohta pidi algama tunni aja pärast. Seetõttu  tehti poes veel kiired grupisisesed ülevaated rahalistest seisudest, võeti mõned laenud ja lubadused (kolm tilka verd) ning hõbedaga koormatud, pisut väsinud ja kõvast valikupingutusest veidi räsitud seltskond alustas kodu poole teed. Hotellis kulus omajagu aega ka söömisele ja pakkimisele, kuid ajahätta jäädes otsustasime teha veidi  "mehhikot", st hilineda (mõni minut) kokkusaamiskohta - tõsi küll hiljem selgus, et tegelik Mehhiko suutis meid ikkagi ületada ja väljasõit algas alles kell .... , noh umbes kella kahe paiku või natuke peale seda ....

Praegu sõidame kolme tunni teekonna kaugusele. Nüüd teen ülestähendusi juba reaalajas. Loomulikult on meie bussi saatmas automaaturid, kes on väga sõbralikud ja näevad seekord välja sellised:

Kuna teekond tõotab tulla pikk, ostis Tiit kaasa ka ühe väikese õlle. Marki saab lugeda siit:

Sõidame Miguel Auza'sse esinema.

Mida me siis bussi aknast näeme?

Ilm on mõõdukalt pilves, kohatise selginemisega. Temperatuuri ei tea praegu, bussis on konditsioneer ja jahe. Peatume hetkeks, kiirteel on mingi jama - inimesed on tee peal väljas. "Juan Pablo" (meie hispaaniakeelne pidev saatja) on raadioühenduses oma bossidega, selgitab olukorda. Oleme teadmatuses. Bussi telekasse on pandud käima mingi mehhiko seep, paljud siiski lihtsalt magavad. Tuli selgus - teesulg oli põhjustatud automaaturitest, kes otsisid autosid läbi. Keegi teadis - narkokontroll. Meie bussi siiski ei siseneta.  "JP" ajas asja korda. Näe nii:

Sõit jätkub ... Igav liiv ja kaktuseline väli ... Poolkõrb.

Lõpuks jõuame kohale. Seekord on lava juba püsti, kuid heliproov võtab kena tunni. Mainima peab, et lava oli kujundatud valge-must-siniseks, harmoneerudes väga kenasti meie trikolooriga. Esinemine oli meeleolukas (nagu tavaliselt), kuid tundub, et oleme lõpuks kohanenud üksteisega, erinevate võimaluste ja eriolukordadega. Oleme rahul, Triin on rahul. Väikeses intervjuus kiidab ta esinemisplatsi, publikut ja tantsijaid.

 

Esinemisele järgnes fotosessioon ilmselt kõikide kohalike kodanikega, 🇪🇪   🇸🇳, misjärel sõidame õhtusöögile. Ma ei liialda kui ütlen, et see oli kirjeldamatu, päeva nael igas mõttes, heas mõttes. Nii maitsvat, mitmekesist, hoole ja armastusega valmistatud mehhiko toitu ei olnud me siin veel nautinud. 

Nüüd oleme liiga täissöönud ja rahulolevad. Bussis võetakse üles veel laulujoru, mis aga üsna pea läheb üle vaikseks nohinaks. Kolm järgmist tundi viivad meid juba uude päeva, kuid see pole enam minu päev. 

Aitäh, kui siiani lugesid!

Minu lugupidamine! 

Sirje

PS! Hommikuse infotahvli päevakavaga võrreldes oli päeva lõpuks siiski toimunud "some changes" - Küprose rühm ei tulnud meiega koos esinema. Nad ei tea, millest kõigest ilma jäid!

PPS! Kell 23.44 on meil veel bensukas p-peatus. Nüüd on paber otsas, samuti seep ja kätekuivatuspaber, mida päeval jätkus ohtrasti .........

Sirje

some changes

4.augusti hommiku kohta oli teatetahvlil kirjas, et kell 9 hommikul on sõit La Bufasse kõikide osalevate gruppide ühisele pildistamisele. Enne seda käisid kõik loomulikult söömas ja umbes 10 minutit pärast algset kogunemisaega olid kõik rahvarõivis hotelli fuajees. Väike hilinemine annab märku kohaliku oluga harjumisest, sest kokkulepitud ajal ei juhtu siin tavaliselt midagi. Kuulsime meie giidi Eduardo käest, et neil on Mehhikos kaks väljendit, mida eesti keelde väga hästi tõlkida ei saa: ahorita [aurita], mille ristisime praeguks, ja ahora [aura], mis tähendab praegu-praegut. Kui öeldakse ahorita, peame arvestama, et tunni aja jooksul ei pruugi veel midagi juhtuda. Ja kahjuks kasutatakse seda väljendit palju tihemini kui ahorat. Sellegipoolest olen mina ikka veel naiivne (või lihtsalt kohanematu) ja jõuan igale poole paar minutit varem kohale, lootes, et lõpuks on kohalik kultuur meile nii tavalise euroopaliku täpsusega arvestama hakanud. Siiamaani olen ma pidanud pettuma, kuid seevastu saab oodates päikest ja seltskonda nautida. Loodetavasti suudame Eestis end uuesti tavalisse rütmi tagasi häälestada ja jõuame nädalavahetuse korralistele ikka ja endiselt 15 minutit varem kohale, kuigi siinsete harjumuste järgi hilineks me esinemisele ilmselt pool tundi .

Pildistamine toimus seal samas kõrgel mäe otsas, kus me kord juba hingematvalt ilusat vaadet nautida olime saanud. Kõik kihas erinevatest värvidest ja helidest, sest kõikidel gruppidel olid oma rahvarõivad seljas. See on lihtsalt uskumatu, kui erinevad ja omanäolised võivad erinevad rahvad olla. Veel uskumatum ja ägedam on see, et me saame siin kohapeal kõiki neid erinevaid kultuure, riideid ja tantse oma silmaga vaadata ja enda folklooriga võrrelda. Meie seisime St.Vincent ja Grenadiinide taga, kuid neil olid peas erksavärvilised sulgedega peakatted, mis tegi ka kõige pikematel poistel nende tagant välja paistmise keeruliseks. Saatsime siis kõige pikemad ette ja lühimad seisid viimasesse ritta toolidele. Tundus, et justkui kõik on pildi tegemiseks valmis, kuid me lihtsalt ootasime ja ootasime. Õnneks oli see hea võimalus teistega pilti tegemiseks, kuid aina eredamalt paistma hakkav päike ja tõusev kuumus muutis inimesi rahutuks. Mikrofoni öeldi, et 10 minuti pärast saame alustada, kuid selleks ajaks olime juba ligi 20 minutit oodanud. Nõrgemad läksid istusid varju, teised rääkisid juttu või suhtlesid teiste rahvastega. Tähelepanu keskpunktis oli tundmatuks jääda sooviv paar (tõenäoliselt Lõuna-Ameerikast), kelle peakatteks oli kõrgusse pürgiv paabulinnu sulgedest moodustis. Meie jaoks on nö väga teistsuguste rahvarõivastega rahvuseid veel, kuid samas on festivalil ka soomlased, leedukad ja lätlased, kelle rõivad on rohkem meie moodi. Just üks läti paar otsustas ootamist tantsimisega kiirendada ja palus Lisannal ja Tiidul endaga liituda. Peagi saabus Zacatecase kuberner, kes, nagu välja tuli, oligi meie ootamise põhjuseks. Pool üksteist olid lõpuks kõik rühmad paigal, press lindi taga, kuberner kõige keskel ja pildistamine võis alata. Kõigepealt loomulikult paar proovifotot, mille käigus õppisime ära fraasi "uno, dos, tres, unamas", mis tähendab "üks, kaks, kolm, veel kord", kuid loomulikult mugandus unamas meie suus ananassiks. Nalja sai palju, pilte veel rohkem, ja võisimegi tagasi bussi suunduda.

Teel bussi sai Kristi ühe portugallasega jutule, kes rääkis, et ka neil oli toimunud Pinoses esinemine, kuid päev meist varem. Neil oli aga õnnetus juhtunud, nimelt oli üks tantsija keset tantsu lavast läbi kukkunud. Õnneks jäid kõik luud terveks, kuid nahk olevat ikka katki. Õuduse ja tänulikkusega mõtlesime, et küll on hea, et meie otsutasime ebakindlana tunduva lava tõttu hoopis tänaval ehk nö põrandal tantsida.

Bussis ilmnes, et meie õhtul toimuma pidanud esinemine teatrilaval jääb ära. Loomulikult tahtsime vaba päevaga midagi ette võtta ja mind suunati Eduardoga läbirääkimisi pidama. Nimelt avaldati soovi sõita termidesse, mis asuvad meist umbes 2 tunni bussisõidu kaugusel. Eduardo kartis aga, et meid ei lubata nii kaugele ja pakkus välja hoopis lähema võimaluse, mis pidi termidele väga sarnane olema. Sõitmiseks pidi ta aga kolmelt erinevalt kohalt loa saama. Hotelli saabudes oli meil transpordi- ja politseiosakonnalt luba olemas, kuid CIOFFi loaga oli keeruline. Peagi koputas Eduardo meile uksele ja ütles, et kahjuks ei luba CIOFF meil linnast välja minna. Üldse on meie jaoks harjumatu see, et reeglite järgi peaks kogu grupp kogu aeg koos liikuma, kuigi kõigil on erinevad huvid. Õnneks on Eduardo hingelt eestlane ja mõistab meie rahutust, lastes meil siiski omapäi liikuda tingimusel, et alati peab sellest temale või meie politseinikule Stefanole aka Juan Pablole teatama.

Edasi otsusas igaüks vaba päeva oma äranägemise järgi kujundada. Meie otsustasime proovida hotelli kõrval asuvat Domino's Pizzat, kuid vahetult enne meie väljumist teatas endast väljas olev Eduardo, et kahjuks meie esinemine ikkagi toimub. Kõik tundus väga kahtlane, kuid me leppisime olukorraga ja võtsime esinemise jälle päevakorda.

Kell 4 istusime kõik jälle rahvarõivis bussi ja suundusime esinema. Sõitsime kuhugi meie jaoks veel täiesti avastamata kohta, mis oli arvatavasti mingisugune äärelinn ja väljusime bussist pealtnäha tühja kontserdimaja ees. Tagauksest sisselaskva töötaja silmis peitus teadmatus, mis pani meid nalja tegema, et see esinemine on korraldatud selleks, et me kindlasti linnast välja ei sõidaks. Lava meenutas Salme kultuurikeskuse lava ja oli mõnusalt kodune, kuid saal oli vist pisut väiksem. Asusime siis heliproovi tegema ja aeg-ajalt kostus ikka lõõpimist, et siia küll keegi meid vaatama ei oska tulla. Polnud märkigi teenindavast personalist, majas liikusid ainult meile heliproovi tegevad tehnikud. Peagi selgus, et meiega koos esinema pidanud venelased on hoopis leedukate poolt välja vahetatud ja meid tulevad vaatama festivali sponsorid. Kella kuueks, kui kontsert pidi algama, olime valmis, kuid meile tegi endiselt muret see, et polnud ühtegi vaatajat näha. Lisaks olid leedukad ainult 15 minutit heliproovi teinud. Me mõtlesime, et ehk hilineb ka siin kogu asi tunni vms, kuid siis teatas Eduardo, et see esinemine siin on canceldatud ja meil tuleb minna hoopis kuhugi linnaväljakule. Selgus, et sponsoritele oli unustatud teatada, et mingi esinemine üldse toimub. Kõik tundus nii halenaljakas, et me ei suutnud seda uskuda. Läksime siis tagasi bussi ja mõtlesime, et mis kasu oli 1,5-tunnisest heliproovist. Üritasime kõike võtta läbi huumori, aga mõni oli täitsa kurb ja vihane, sest see ei olnud esimene kord, kui plaanid muutusid. Ilmselt mitte ka viimane.

Linnaväljakul oli palju esinejaid ja veel rohkem pealtvaatajaid. Meie saabudes olid peal poolakad, järgmisena läksid peale Šveitsi pillurid ja siis oli meie kord. Soovisime heliproovi, kuna meie pillid peavad ikkagi õigesti kõlama. Kolmveerand kaheksa läksime peale ja vaatamata pikale ootamisele ja mitmetele tagasilöökidele julgen ma öelda, et see oli senimaani meie parim esinemine. Emotsioon ja energia olid täpselt tasakaalus tantsutehnika ja lava võimalustega. Rahvale läksime ka vaatamata publikunumbrite puudumisele peale (meie lava oli neist eredavärvilise lindiga eraldatud) ja meile lehvitati ka siis, kui leedukad juba laval tantsisid.
Õhtuks olime hotellis välja reklaaminud eesti tantsutoa, sest me polegi veel teiste rahvastega tantsida saanud. Hakkasime veidi enne kümmet peale ja tantsisime alguses omaette, kuid peagi liitusid meiega ka uudishimuliku võõrad. Tore oli korraks tavalsiest esinemisekavast välja saada ja midagi teistsugust ja vabamat teha. Emotsioon oli hea ja lõpetasime veidi peale ühtteist, kui sööklat sulgema hakati.

Hetu

Väike vihmasadu

Kolmapäev algas tavapärasest varem. Kui muidu on broneeritud alles päeva teine pool, siis nüüd aeti kogu trupp kümne ajal festivali puhuks ehitatud monumendi avamisele. Lint sai läbi lõigatud palava päikese all ning Elina ja Kaarel võtsid pidulikult vastu nänni, mida truppidele jagati. Pärast lindi lõikamist avati ka väljakutaoline purskkaev, kuhu kutsuti ennast palaval päeval jahutama. Pidulikud toimetused tehtud, anti igale trupile kätte labidas ja suundusime monumendi taha puid istutama. Iga rühm ajas kuiva mehhiko mulda kaheksa puud, lootuses et vähemalt üks ellu jääb.

Pärast pidusündmusi suundusid osad grupid spordipäevale, kuid meie ja paljud teised rühmad siirdusid tagasi hotelli, et süüa ja valmistuda päeva esinemisteks. Seekord suundusime kohalikku teatrisse, mille saal ja lava meenutasid suuruselt Salme lava, ent ühe väikese mööndusega. Nimelt oli teatrilava viieprotsendilise nurga all publiku poole, vastupidiselt eelmise päeva esinemisele, kus lava oli umbes sama nurga all kaldus publikust eemale. Kontsert oli edukas ja Panama osa oli ka visuaalselt efektne. Pärast kontserdi lõppu suundusime bussi poole tavapärase tempoga, ehk umbes 5 pilti mehhiklastega 100 meetri peale. Minut enne bussi saabumist hakkas sadama, kuid õnneks jäid tantsijad ja pillimehed kõik kuivaks.

Bussi aknast avaldus vaatepilt sarnane Tallinna tänavatega rohke vihma ajal. Zacatecase mägisel maastikul voolas isegi vähene vihmavesi sarnaselt kärestikuga. Hotelli jõudes oli suurem hoovihm juba möödas, aga see ei takistanud julgematel välja jahutama ja niisutama minemist. Tuppa jõudes läks asi põnevamaks.

Toa ukse lahti tehes vaatas meile otsa bassein. Kanalisatsiooni ja sadevee ühise süsteemi rikke tõttu hakkas dušši äravoolust vett tagasi jooksma, mistõttu meie ja kõrvaltuba ujutasid üle. Puhtaks ei jäänud ka retseptsioon mille laest siis arvatavasti vett hakkas tilkuma (retseptsioon on praegu remondis). Andsime siis Toomasele ülesande meile uus tuba kaubelda, millega ta suurepäraselt hakkama sai. Ka Aasade ning Ruta ja Priidu tuba pidi ümber kolima. Uue toa saime hotelli tagapool vaatega suurepärasele aiale, mida hooldatakse vast rohkem kui ameeriklased oma esiaeda. Päev oli korda läinud.

Ott ja Mel

Muuseum ja Pinos

02. augusti hommik algas leigarile võimalusega välja puhata varahommikul lõppenud kontsertreisist. Hommikune vabadus viis leigarid-leesikad linna kaubandusse, veelkord Zacatecase hõbedamäe otsa ja ka kunstisaali. Muuseumis, mida külastasime, on kuulsa mehhiko kunstniku ja skulptori Pedro Coronel kogu. Coronel oli 20. sajandi mehhiko kuulus abstraktsionist.

Coroneli haud

Muuseum asub algselt 17. sajandil rajatud jesuiitide koolis, aga enne muuseumi oli see kasutuses vanglana. Majja sisenedes avaneb leigari ees pikk ruum, mis on maast laeni täis raamatuid. Silma jääb riiulitäied vanu ja väärikaid köited Vergiliust, Mehhiko ajalugu, seaduseraamatuid. Nagu korralikus majas ikka, on ka siin sisehoove, ühes neist Coroneli enda loodud skulptuurid.

Coroneli maal muuseumi hallis

Galeriis on näha erinevas tehnikas teoseid Coroneli inspireerinud meistritelt Picassolt, Goyat, Chagallilt ning Joan Miró ning Kandinsky teosed.

Muuseumi külastuse teeb huvitavaks sisehoovi ümbritsevas koridoris valjapandud 20. sajandi kunstnike tööd ning koridorist avanevates tubadesse, kus valjapanekud viivad uudistaja ajas tagasi Aafrika, India, Egiptuse, Hiina ja Jaapani radadele. Coronel kogus oma eluajal nende kultuuride graafikat ning käsitööd. Väike, aga väga rikkaliku koguga muuseum on just paras paaritunnine külastamine festivali melu keskel.

Peale lõunat sõitsime taas järjekordsesse maakonnalinna esinema, seekord linnakesse nimega Pinos, mis mingi info kohaselt on kõrgeim asula Zacatecases, pärast siiski selgub, et mõlemad linnad asuvad ühel kõrgusel merepinnast. Sõit Pinosesse kulgeb tavapärase politsei eskordi saatel, kohapeal toimuv erineb eelnevast õhtust selle poolest, et meil ei lubata linna keskväljakult lahkuda ning kohaga tutvumine piirdubki kirikute ning väljakuäärsete kohvikute väisamisega. Muideks, osade leesikate sõnul oli Pinose burks seni Mehhiko parim - tõsi ta oli. Politsei on end keskväljaku nurkadesse ära paigutanud ning meil on turvaline olla, kas ka reaalne oht kuskilt paistab, jääb seekord õnneks avastamata.

Esineme juba traditsiooniliselt esimesena, tantsime korraliku kaldega tantsuplatsil ning meil on tegemist, et ikka tantsu algses joonises püsida. Esinemine oli siiski meeleolukas, publikunumbrid on kõigi lemmik.

Õhtu lõpetab Panama. Leigar-leesikas on kuum kaup ja meiega soovitakse pilti teha olenemata sellest, kas meil on rahvariided seljas või mitte. Enne kojusõitu kostitatakse meid seekord tervisliku ja väga toitva õhtusöögiga. Zacatecasesse jõuame seegi kord varajasel öötunnil.

Priit ja Ruta